linnas see tõttu kohtuvad nad paar korda aastas. Isal on ka uue naisega tütar, keda Steven absoluutselt oma õeks ei pea. Lasteaeda läks Steven kolme aastaselt siis elasid vanemad veel koos ja probleeme ei olnud. Steven kohanes lasteaias väga hästi ja tundis suurt rõõmu teiste lastega mängimisest. Probleemid algasid, kui vanemad lahutasid, kuna Steven oli väga kiindunud oma isasse. Peale vanemate lahutust ei tundnud Steven ennast enam turvaliselt. Emal oli poisi korralekutsumisega suured raskused, millest tingituna tekkis ka emal suur stress, kuna tundis, et ei saa lapsest enam jagu. Steven ei aktsepteerinud ka kasuisa ning oli tema vastu väga ebaviisakas. Ta peksis teda jalgadega, valetas ta peale ning sõimas teda ebatsensuursete sõnadega. Stevenil oli väga suur tähelepanu vajadus, seega tegi ta kõike võimaliku, et ka seda saada. Ta saadeti tihti arvutimänge mängima, sest see oli talle ainuke huvipakkuv asi. Ja siis ta ei tüüdanud ka
üles ehitada. Muidugi on ka kõrvalekaldeid normist. Leidub peresid, kus on taasavastatud koduõpe, kas siis pika koolitee tõttu või isiklikel kaalutlustel. Leidub ka teist äärmust, kus lapsevanemad jätavad oma võsukeste kasvatamise täielikult kooli hoolde. Selline suhtumine viib tihtilugu õpilase ja õpetaja vahelise konfliktini. Õpetaja soovib tegeleda vaid oma õppeaine edasiandmisega, mitte üksikute kasvandike korralekutsumisega, mis raiskab ülejäänud klassi aega. Koolis õpetatakse ka distsipliini ja autoriteedile kuuletumist, mis on hilisemas elus hädavajalik. Koolisüsteem tagab sirguvale noorsoole ühtse ja stabiilse hariduse, samas toodavad koolid masstoodanguna üht ja sama niinimetatud toodet ehk koolis on vähe ruumi isiksuse arenguks ja vabaks tahteks. Ühiskond ei hoolitse ainult oma nooremate liikmete eest, vaid toetab kõiki abivajajaid, kes seda ise paluda oskavad
mõtet hinnata vaid "traditsioonilisuse" skaala alusel, ka on tööle orienteerituse seos keskkonnaga (heaoluriigiga) keerulisem kui pereorientatsiooni puhul. Hinnates arvamust: Lapse füüsiline korralekutsumine on mõnikord paratamatu", on mehed naised üldiselt ühesugusel seisukohal, kusjuures pooldavat seisukohta esitavad küllaltki paljud vastajad 4243%. Küsimus oli hoiakulist laadi ja selles ei olnud täpsustatud, mida füüsilise korralekutsumisega silmas peeti. Erineva haridusega lapsevanemad olid selles küsimuses sarnasel seisukohal olenemata haridustasemest leidsid ligemale pooled vastajad, et lapse füüsiline korralekutsumine on mõnikord paratamatu. Samas ilmneb, et vanemad inimesed pooldavad enam traditsioonilisi kasvatusviise, nooremad olid lapse füüsilise karistamise osas tagasihoidlikumad. Küll tulevad erinevused esile vaadates, kas vastaja enda peres on alla 18-aastaseid lapsi või mitte
Nelja-viieaastasele jõmpsikale õpetab kodukorda veel urvaplaastriga aga vanuses 16-17 on selline asi juba hilja peale jäänud. Arvan, et mida vanemaks laps saab, seda enam võiks karistus esineda suusõnalisel moel. Kui nüüd rääkida sellest seaduse muudatusest, siis leian, et see on järjekordne bürokraatlik apsakas, mis defineerituna on jõudnud seadusandja kaante vahele. Pigem on selle seaduse eesmärk korrale kutsuda neid vanemaid, kes oma võimu laste üle kuritarvitavad või korralekutsumisega tõesti liiale on läinud. Aga kui suur on tõenäosus, et selline riskiperekond sellisest lakoonilisest hoiatuslausest ennast häirida laseb? Karistus lastele peab olema aga see peab olema hästi läbimõeldud, põhjendatud ja toimiv. 2. Lapse kohustused Õigused arenevad koos kohustustega. Oluline on, et lapsed teavad oma õiguste kõrval ka oma kohustusi. Lapse kohustused on kirjas Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse kolmandas peatükis
agressiooni eest. Kuid ühiskonna sisemistesse protsessidesse riik sekkuda ei tohiks. Turumajandus suudab ise välja töötada optimaalse ning funktsioneeriva sotsiaalse ja majandusliku korra. Seega oleks riik valvur, kes tagab põhilised õigused kõigile ühiskonnaliikmetele. Riik piirduks kõigest üksikute ühiskonnale ohtlike indiviidide ja gruppide korralekutsumisega ning minimaalsete toetuste jagamisega võimalikult vähestele. Majanduse arengut kahjustavate feodaalse ühiskonna traditsioonide vastu sõdides formuleeris vabaturumajanduse klassik Adam Smith mõtte turu nähtamatust käest, mis omavolitsevate riigiametnike asemel majandusprotsesse juhtima peaks. See nähtamatu käsi oli – ja on siiani – turuprotsessidele objektiivse, erapooletu ning vältimatu mõjuga,
annaabi.ee 
