kurjakuulutav mörin. See oli hirmuhäratav, kuigi seda oli ka varem juhtunud. Kui taevas hakkas alla sadama, jooksime kõik hüttidesse varju. Siis tabas aga üks tulekeel minu lähedal asuvat teist hütti, mis koheselt punase koletise meelevalda sattus. Mäslevast tulest jooksis punase katkuga kaetud Vana välja, ise täiest kõrist röökides. Kui ta järvepoole jooksis, sõid leegid teda nii tugevalt, et ta vajus korisedes poole maapeal maha, lastes tulel tema maiustamise lõpetada. Hiljem pärast tulenooletormi lohistasime söestunud kondid metsaäärde, kus Vanaga hüvasti jätsime ning siis oma töödega jätkasime. Mina Jörka ja Õrr tõime metsast paar toigast, korjasime sammalt ning panime püsti ühe uue onni, et lahkunud Vana perel peavari oleks. Seejärel jürasime küpsetatud lihakänsakat, mis oli liivane ja krigises hammaste vahel. Kuna valgus oli juba silmapiiri
kusjuures neid saatis kurjakuulutav mörin. See oli hirmuhäratav, kuigi seda oli ka varem juhtunud. Kui taevas hakkas alla sadama, jooksime kõik hüttidesse varju. Siis tabas aga üks tulekeel minu lähedal asuvat teist hütti, mis koheselt punase koletise meelevalda sattus. Mäslevast tulest jooksis punase katkuga kaetud Börka välja, ise täiest kõrist röökides. Kui ta järvepoole jooksis, sõid leegid teda nii tugevalt, et ta vajus korisedes poole maapeal maha, lastes tulel tema maiustamise lõpetada. Hiljem pärast tulenooletormi lohistasime söestunud kondid metsaäärde, kus Börkuga hüvasti jätsime ning siis oma töödega jätkasime. Mina Jörka ja Õrr tõime metsast paar toigast, korjasime sammalt ning panime püsti ühe uue onni, et lahkunud Börka perel peavari oleks. Seejärel järasime küpsetatud lihakänsakat, mis oli liivane ja krigises hammaste vahel
öökimisel ei paistnud lõppu tulevat. Arst, kutsuge arst!,, hüüdis Agrippina, keisri abikaasa erutatult. Veidi aja pärast saabus Xenophon, Kosi saarelt pärit kreeklane, keda Roomas tunti oma ravitsemiskunsti poolest. Xenophon palus keisril suu pärani ajada, et sulega kaasa aidates keisri öökimisele kaasa aidata. Täiesti apaatne Claudius ei märganudki, et ravitseja kastis suleotsa täpselt samasugusesse pudelisse kui oli olnud Halotusel. Claudius vajus korisedes kokku nii kiiresti, et Xenophon ei jõudnud surijal isegi sulge suust tõmmata jahmunult põrnitsesid keisri lapsed Britannicus, Octavia ja Antonia seda vaatepilti. Kaheteistkümneaastane Britannicus nuttis kibedasti. Agrippina astus kasupoja juurde ja püüdis teda lohutada, ise teeseldud valust lõhkemas. Kogu selle salakavala plaani taga oligi just Julia Agrippina, Lucius Domitius Ahenobarbuse, troonipärijaks saades Nero, ema. Kuna aga tähed ei ennustanud 12.
LUMI Teeme vastupidi, et meie tuleme sealt ukses. KUUL Just! KÕIK: Šostakovitš! Heeska haarab äkki haarab püstoli ja sihib Solgile kuklasse Olete ikka naljamehed küll. Ma tean, kuidas see käib. Sa seisad, ma lasen, ja siis aegluubis su peakene, mis on omast arust nii tark, liigub 15 cm ette, õlad tõusevad, keha lõdvestub, kukal lendab taha, kõht läheb punni nagu Gori piltidel, ja siis oled sa läinud, su keha põlved veel vajuvad, aga siis on see mingi muu olend, kes korisedes kokku vajub. Kahju ainult, et sa seda ise pealt ei näe. Ma väga tahaks, et sa tunneks seda ängi, mida minu isa tundis, kui sa mu õe maha lasid. SOLK Sinu õde, anna nüüd andeks, varastas kolhoosist liitri piima, ma ei saand midagi teha. HEESKA Et pidid tapma? SOLK Mina mitte. HEESKA Kes siis? SOLK Ma ei tea, ma armastasin su õde HEESKA Tean - mul ükskõik! Pillab revolvri maha. Teine haarab selle SOLK Ma vihkan sind! HEESKA Ma mõistan. SOLK
Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas. Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks, üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing. Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud, tühi, elutu, surnud. Tundub, et midagi on siit kadunud. Tohutu keha on tühjaks jäänud,
Ta puhkes oma osava teo üle suure häälega naerma. See oli tal viimne naer siin maailmas, sest' juba vuhises Jaanuse mõõk õhus ja naerja pea nuttis verd mullasse. Jaanus nägi, kuidas sulased viimse jõuga vastu panid; silmanähtavalt nõrkes nende vastupanek, aga hädakisa ei tulnud nende suust. Nad ei otsinud pääszteed, nad püüdsid oma elunatukest kallilt müüa. Kaua ei saanud nad oodata. Oks neist surus peagi jälle käe vastu rinda, kuhu i oda sisse oli tunginud, oigas korisedes hinge välja ja langes kummuli. Tema surmaja hobune astus tuksuva keha peale, aga viimane elus sulane kee-rutas kirvest ja hobune ning ratsaline prantsatasid maha. Rõõmuhelk läikis sulase näost. Ta silmad otsisid noort peremeest, kes praegu vägeva käega ühe piimanäolise noormehe hobuse seljast maha raius. «Päästa ennast, peremees! Mina suren rõõ- 86 muga,» hüüdis sulane, uue pealetungija mõõka osavasti kõrvale lüües. . «Meie üksi veel
annaabi.ee 
