4. Talurahvale hakati panema perekonnanimesid 5. Piirati talupoja liikumisvabadust (elukohta võis vahetada ainult kudermangu piires, linna ei võinud talupojad elama minna) 6. Loodi talurahva kogukonnad ehk vallad 1849. (Liivimaa) JA 1856. (Eesti) AASTA TALURAHVASEADUSED: 1. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul 2. Talu majapidamine oli peremehe enda otsustada 3. Määras üksikasjalikult kindlaks talude päriseksostmise 4. Nõuti edasi mõisategu Koormistes erilisi muutusi ei toimunud, hiljem hakati neid kirja panema, et taupoegadele ülekohtut ei tehtaks. 1849. aasta talurahvaseadus määras üksikasjalikult kindlaks talude pärisostmise tingimused ja nii algas ulatuslikum päriseksostmine.
(Tartu,-Saare,-Lääne-Riia-, Kurama piiskopkonnad.) 2. Pärast muistset vabadusvõitlust jäi pölisrahvas isiklikult vabaks. Neil oli oma maa ja ühiskarjamaad. Vallutajate ees oli neil rida koormisi: * Kümnis 1/10 kogu talupoja sissetulekust. * Hinnus naturaalmaks, mida maksti kümnise asemel. 1/10 kümnisest vöi hinnusest läks kohaliku preestri ülalpidamiseks. * Teotöö töö möisapöllul. Kuni jüriöö ülestöusini (1343.a) oli teotöö osa talupoja koormistes väga väike. 1-2 päeva aastas. 3. Eesti ala oli poliitiliselt ebastabiilne. 13. sajandil Harjumaa ja Virumaa vallutanud ja need Eestimaa piiskopkonnaks ühendanud Taani kuningriigi võim oli 14. sajandi keskpaigaks oluliselt nõrgenenud ning Taani vasallid Eesti piiskopkonnas olid jagunenud taanimeelseks ja saksameelseks kildkonnaks. Kuigi piiskopkonna keskuseks olev Tallinn oli lojaalne emamaale, moodustasid tervelt 80% maavasallidest sakslased. Kriisis olev Taani riik polnud
otsuseta talupoega karistada. Vene võimud mõtlesid, et teevad ihunuhtluse talupojale kergemaks ning panevad piitsa või vitsalöökide maksimumarvuks 30. Sellega muutus asi ainult halvemaks, kuna Rootsi ajal oli see arv juba ammu palju väiksem. Seega karmis mõisnikud kasutasid olukorda ära hästi ning said talupoegi rohkem peksta. See näitab seda, et Vene riik ei teadnud Eesti talupoegade olukorrast mitte midagi. Samuti toimusid muutused talupoegade koormistes. Rootsi ajal olid vakuraamatud, kuhu olid kirja pandud maksimumnõudmised, nii, et mõisnik ei saanud olla ülekohtune. Vene ajal koormised suurenesid ning lisaks pidid talupojad üleval pidama ka suurt sõjaväge. Neid värvati ka nekrutiteks vägisi. Sealt naasesid vaid vähesed. Rahvaarv langes pärast Liiivi sõda 100 000-ni, kuid tänu rahulikele aegadele ja soodsale majandusele tõusis see kiiresti 400 000-ni. Pärast Põhjasõda langes see number jälle 150 000-ni
kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond, mille keskseks institutsiooniks sai vallakohus, kuhu koondusid kõik talupoegadesse puutuvad funktsioonid. Pärisorjuse kaotamine nõudis omavalitsuse senisest selgepiirilisemat kindlaksmääramist. 1816. ja 1819. aastal moodustatud omavalitsus sõltus veel suuresti mõisnikust. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866. aastal. Seadused tõid mõningaid muudatusi ka talupoegade koormistes. 19. sajandi keskpaiku algas järkjärguline üleminek teorendilt raharendile, mis muutus sajandi teisel poolel valitsevaks. 1868. aastal kaotati teoorjus ametlikult. Talurahva õlul olid veel mitmed riiklikud koorimised, millest tähtsamad olid pearaha ja nekrutimaksmine. Igal aastal oli vaja täita ka mitmesuguseid kogukondlikke koormisi nagu teede korrastamine, koolide ehitamine jms tööd vallas. Pärisorjuse said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu
hulka ja ka abikaasa peab olema lepingu sõlmimisega nõus. Kinkelepingu alusel annab üks isik talle kuuluva vara teise isiku omandisse. Leping loetakse sõlmituks, kui saaja on kingiga nõus ning võtab asja vastu. Teatavatel juhtudel võib müüja vastutada kingitud asja puuduste eest, eriti kui nende puuduste tõttu tekkis kellelegi kahju. Ehkki kinkelepinguga loovutatakse vara tasuta, saab kinkelepingus kokku leppida kohustustes ja koormistes, mida kingisaaja peab seoses kinkega kandma (nt hooldama kinkijat kinkija elu lõpuni, kinkijat ülal pidama vm). Kui kingitakse kinkija eluase, siis on võimalik sellele seada ka isiklik kasutusõigus kinkija ja ka muu isiku (nt kinkija abikaasa või lapse) kasuks, mis annab neile õiguse kingitud korteris/majas/talus elu lõpuni elada. See õigus kantakse kinnistusraamatusse ning see on nähtav ka kolmandatele isikutele. Kui isiklik kasutusõigus on kinnistusraamatusse kantud,
lääts. Nagu kogu ülejäänud keskaja Euroopas, nii oli ka Eesti alal kaunviljadel inimeste toidulaual tähtis koht. Arheoloogilistel kaevamistel on herneid Eestis seni leitud Iru II linnus ajast ning 11. sajandist pärinevast Kuusalu Pajulinnast. Leitud on ka põldube. 14. sajandi esimesest poolest pärit Tallinna piiskopi vakuraamatu järgi laekus talupoegadelt koormisena muu hulgas ka hernest. Üldjuhul on kaunviljad talupoegade koormistes siiski napilt esindatud. Kaunviljad sisaldavad kõrsviljadega võrreldes palju rohkem valkainet, nende kasvatamine on lihtsam, sest nad on mull suhtes vähenõudlikud ja nende väetisetarve on väike. Keskajal kui inimesed kannatasid sageli alatoitluse all ja näljahädad polnud Lääne- Euroopas haruldased, olid kaunviljad kui odavad valguallikad väga hinnatud. Sageli korvasid just kaunviljad ikaldunud viljasaagi
annaabi.ee 
