o harjashännalised o ühepäevikulised 3 niiti o kiililised o prussakalised o röövritsikalised o nahktiivalised o kevikulised o sihktiivalised o kojuselised o ripstiivalised o nokalised o mardikalised o võrktiivalised o suurtiivalised o kiletiivalised o ehmestiivalised o koonulised o kahetiivalised o liblikalised
vähemalt viiekümneni. Kirbuliste selts oli välja kujunenud juba tertsiaaris (65 - 2 miljonit aastat tagasi), sellest ajast pärinevast Läänemere merevaigust on leitud kirpe (näit. Palaeopsylla klebsiana), kellel olid olemas kõik tänapäevastele kirbudele iseloomulikud tunnused. Kirbuliste asukoht putukate süsteemis on üsna segane, tõenäoliselt on neile kõige lähedasemad mõned sääseliste (Diptera, Nematocera) sugukonnad ja koonulised (Mecoptera). (www.zbi.ee) Kirp Kirp suurendatult. (tarbija24) Toitumine Kirpude peamiseks toiduallikaks on elusolendite veri. On olemas kirpe kes söövad vaid inimeste, koerte või siis kasside verd. Veri on kirpudele väga tähtis, ilma selleta ei valmi emase kirbu kehas munad, sageli ongi veri selle põhjustajaks miks ei teki kirbu kehas suguhormoonid. Kirp võib elada ilma toiduta pikka aega. Tehti katse kus peeti
peremees hukkub. Emane muneb otse peremehe sisse. Muna toitub peremehe kehavedelikust, vastse areng toimub peremehes. Kimalane viljastatud ja talvitunud emane rajab pesa, muneb munakurna. Järgmiste kurnade eest hoolitseb üha suurenev tööliskond. Suve lõpul emane talvituma, teised surevad. Talvituvad mullas või lehekihi all, puujuurte vahel jm. Oluline punase ristiku, aedoa, vaarikate, sõstade jm tolmeldaja. Pistmis-imemissuised. Vastseid toidavad töömesilased õienektariga. Koonulised. Koonuline haukamissuised, munad munetakse pinnasesse. Vastsed elavad pinnases ja toituvad surnud putukatest. Valmikud toituvad surnud ja surevatest putukatest jt. selgrootutest. Võrktiivalised. Kiilassilm munad munetakse lehtede alumisele küljele. Valmik toitub mesinestest, õienektarist ja tolmust. Vastsed röövtoidulised, haukamissuised. Toiduks lehetäid ja lehekirbud. Talvitub
ELUVIIS/KOHT Metsades; püüavad okstel liikudes aeglasi putukaid. 17. O. Megaloptera – suurtiivalised Eestis 2 liiki MORFOLOOGIA 8-85 mm 4 ühesugust võrkjat tiiba; liitsilmad suured. ELUVIIS/KOHT Päevase eluviisiga. Vastsed veelise eluviisiga, röövtoidulised. 18. O. Neuroptera – võrktiivalised Eestis 34 liiki MORFOLOOGIA 2-80 mm Vastsed sarnanevad mardikavastsetega, kuid lõugkobijad puuduvad alati; vastsetel esineb sooleväline seedimine. 19. O. Mecoptera – koonulised Eestis 7 liiki MORFOLOOGIA 1,4-70 mm Vastsed sarnanevad liblikaröövikutega. ELUVIIS/KOHT Valmikud varjulistes paikades, toituvad puuviljadel, surnud putukatest. 20. O. Coleoptera – mardikalised Eestis 3463 (3500) liiki MORFOLOOGIA 0,3-160 mm Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad. ELUVIIS/KOHT Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid, heli- ja valgussignaalid; Kuuse kooreürask 21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised Eestis
Tavalisem liik suitsvõrklane Sisyra fuscata. Sugukond sipelgakiillased Myrmeleonidae. Suhteliselt suured (2-170 mm), valmikud veidi kiile meenutavad, putukad. Vastsed elavad liivastel aladel kuiva liiva sisse ehitatud lehtrites. Lehtrid on vajalikud sipelgate püüdmiseks. Tugevate lõugadega vastne (sipelgalõvi) on lehtri põhjas ja haarab sinna kukkunud sipelga ning imeb tühjaks. Eestis kaks liiki Myrmeleon formicarius ja M. europaeus. Selts: Koonulised Mecoptera Koonulised on saleda kehaga kärbseid meenutavad putukad. Pea on pika allasuunatud koonuga, mille tipus paiknevad haukamissuised. Esineb kaks paari kirjusid kilejaid tiibu. Isaste tagakeha tipus on tugevamad, skorpioni tagakeha meenutavad sugujätked. Valmikutele on omane saprofaagia ja nekrofaagia, nad toituvad tihti surnud putukatest. Sugukond koonlased Panorpidae. Siia kuuluvad kõige tüüpilisema välimusega liigid. Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis.
Osadel liikidel tiivad eredalt värvunud. Jooksujalad; 5-lülilised käpad. Tagakeha piklikovaalne või tugevasti väljavenitatud; 10 selgesti eristatavat lüli. Viimased kaks lüli kannavad suguelundeid; isasputukad varustatud paari gonopoodidega, selgelt välja kujunenud suguti puudub; emastel enamasti väljakujunenud muneti puudub. Suur kosmopoliidne selts, esindajaid leidub ka Eestis. Selts: Koonulised (Mecoptera) Pikkus 2-35mm. Kehakuju sihvakas. Nokjalt pikenenud pea esiosa (pole laiem pearindmikust), mille tipus haukamissuised. Koonu alusele kinnituvad pikad niitjad tundlad; 14-60 lüli; kaetud karvakestega. Pea külgedel suured ovaalsed/neerukujulised liitsilmad; nende vahel kolm lihtsilma. Rindmiku esiosa liikuv. Kuus jalga; pikad,
Röövtoidulised loomad Toituvad nii vastse kui valmikustaadiumis teistest organismidest, tappes ja süües oma ohvri kohe Hävitavad valimatult kõike kellest jõud üle käib Olulisemad on linnud, siilid, karihiired, konnad, sisalikud, maod, ämblikud, röövlestad ja röövnematoodid ning putukatest kõrvahargid, röövlutikad, õielutikad, röövripslased, lepatriinud, jooksiklased, lühitiiblased, kiilassilmad, kaamelikaelalised, koonulised, sirelased ja mõned pahksääsed. 37 Mitmekesised põlluservad soodustavad kahjurputukate looduslikke vaenlasi jooksiklasi Kraaviääred, põldude vaheribad ja laiemad teeservad põldude ääres on jooksiklaste kui röövtoiduliste putukate arenemise soodustamiseks äärmiselt olulised. ENNETAV 2. Terve ja antud tingimustesse sobiva istutusmaterjali valik Tuleb teada, mis tingimusi antud koht pakub (mulla omadusi,
annaabi.ee 
