kõik esitasid lavaäärel Tuhkatriinu unistuslaulu. Kui vahepeal oli lauljate häält nõrgalt kuulda, siis lavaääres kõlasid hääled väga võimsalt, sest lauljad olid publikule lähemal. See tekitas suurepärase emotsiooni ning lõpetas vaatuse suurejooneliselt. Lavastuse kava oli väga huvitav. Kuigi oli tegemist koomilise ooperiga ei muutunud see labaseks, vaid oli parajalt lõbus. See esmakordselt Eestis etendatud ooper oli hoogne, rõõmus ja koomikas. Kuigi see ooper ei lõppenud õnnelikult, naerutas see publikut ja tekitas lõbusa meeleolu. Tegelaste kostüümid olid viimistletud ja vastasid igati tegelaskujudele. Tuhkatriinu kleidid olid tagasihoidlikud, aga upsakate õdede omad hoopis julged ja ülepakutud. Solisti Helen Lokuta esinemine oli vapustav. Tema hääl oli väga kandev ning kuna ta hääldas sõnu väga selgelt, oli tekstist hea aru saada. Arvan, et Helen Lokuta on suurepärane laulja.
kuningale, õukonnale kui ka lihtsatele pariislastele. 1664. aastal lavastas Moliére kolm esimest vaatust oma uuest suurest komöödiast "Tartuffe". Teose peategelaseks on petisest kirikumees, kes vagaduse maski all jumalakartlike inimeste hirmu arvelt maiseid hüvesid ahnitseb. "Tartuffe" paistab eriti silma omapärase ülesehitusega, kus nimitegelane astub lavale alles kolmandas vaatuses, mil ta olemus on publikule juba ammu selge. Samuti erineb "Tartuffe" selle poolest, et koomikas ei ole enam rõõmsameelsust. Kiriku- kogukondade vastuseisu tõttu aga keelas kuningas näidendi mängimise ära. Alles aastal 1669, pärast pikka võitlust, sai Moliére lõpuks loa kogu teose (viie vaatuse) ettekandeks. Omapärase teose "Don Juan" (1665) peategelaseks on vabamõtlejast naiste- võrgutaja, kes võib võita iga naise südame, kellega tahes ta kokku puutub. "Misantroop" on teos, mis arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kaudu
kummardus armuliku kuninga ees. ,,Tartuffe" paistab silma omapärase ülesehitusega: nimitegelane ise ilmub lavale alles 3. vaatuse alguses, mil tema olemus on publikule juba ammu selge. See võte võimendab veelgi Tartuffe'i teeseldud vagatsemise, näilise kasinuse ja alandlikkuse ning tema saamahimu kontrastist tekkivat koomilist efekti. Samuti viib absurdini Orgoni silmade avanemisega viivitamine. Siiski erines ,,Tartuffe" oma nalja laadilt Molière'i eelnenud teostest: selle koomikas polnud enam varasemat rõõmsameelsust. Sügav elutruudus lähendas näidendit satiirile. Ja kuigi teos naeruvääristas otseselt ainult võltsusklikke ja silmakirjateenreid, hakati autorit süüdistama usule endale kallaletungimises. Komöödia pidavat usku kahjustama, sest õige ja vale usu vahelist piiri polevat lihtsal inimesel sugugi nii kerge näha, kui teos eeldab. Kirikuringkondade survel keelas kuningas lavastuse ära. Algas autori võitlus ,,Tartuffe'i" keelust vabastamise nimel
absurditeater seosetu dialoog, tegevuse vähesus, maailma tajumine absurdina S. Beckett ,,Godot'd oodates" Komöödia klassikalist komöödiat käsitleti tragöödia vastandina tegelased on lihtsad inimesed, keel on argine, situatsioonid igapäevased. Kaasaja komöödial ei ole piiranguid, lõpp on siiski tavaliselt õnnelik. Komöödiat ei ole kirjanduses eriti hinnatud, kuid tavaliselt on sellel taga publiku soosing. Shakespeate, Moliére, Kivirähk, Koidula Koomikas naeruvääristatakse tavaliselt ühiskonnas taunitud nähtusi sõltuvalt ühiskonna muutumisest võivad komöödiad aeguda. Allikad jagatakse kolmeks: Situatsioonikoomika kujutatakse naljakat olukorda Karakterikoomika kujutatakse mingit naljakat tegelast või tegelase taunitavat omadust Sõnakoomika kasutatakse naljakaid väljendeid, võrdlusi, irooniat Enamasti on kasutuses mitu koomika liiki
meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist - noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutukirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead- likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle jõudes järelromantismi rahvuslikust idealismist, on see vaistlikult tunnetanud oma lopsaka sigimispõhja koomikas, millelt ta pole lahkunud tänapäevani realistlikumas, maalähedasemas harus. Kui säärane kalduvus poleks omane kõigile talupojarahvaste kirjandustele, oleks tahtnud tembeldada seda eestlastele kuidagi koguni erilisel viisil pärisomaks. Kuid koomika avaldusvorme on lõpmatu palju; tema olemus, kuigi lihtne ja tajutav afektide tõttu, mida ta enamasti vallandab, on peaaegu määratlematu klassifitseerivale ja defineerivale mõistusele
annaabi.ee 
