aga ta lootis , et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riikliku tegevuse sihiks. Ja ta nõudis , et nad töötaksid kõigest jõust selle sihini jõudmiseks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi ikkagi neid tegi , siis öeldi talle: "Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Härra Wikmann oli demokraat. Temale ei olnud tähtis, kas poiss on minister või töölisperekonnast koolikorrale pidid alluma kõik. Direktor Wikman jäi haigeks ja läks Viini ravile. Veel enne Viini minekut rääkis ta oma parimate õpilastega. Ta palus neil olla niisugused poisid, nagu ta oli tahtsnud, et nad on. Ta mõistis väga hästi, mida vanemaks poisid saavad, seda enam hakkavad nende eesti haritlaste ideaalid tema omast erinema. Aga kõige üldisemates asjades, aususes ja truuduses teatud väärtustes, käskid härra Wikman poistel ideaalile truuk jääda.
Ja tõelistele entusiastidele veel kreeka ja itaalia keelt. Tal oli tõsiselt kahju, et ta ei suutnud nende keelte õpetamist Wikmani koolis organiseerida. Poliitikat härra direktor Wikmani gümnaasiumis teha ei lubanud, vähemalt parteipoliitikat mitte. Wikmani gümnaasiumis tehti ainult haridus-poliitikat ja seda kästi teha oma parema arusaama järgi kõigest väest. Härra Wikman oli demokraat. Temale ei olnud tähtis, kas poiss on ministri või töölisperekonnast - koolikorrale pidid alluma kõik. 4. Õpilaste ja õpetajate suhted Hr Tooder ja tema suhe õpilastega Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju
õppimine. Kui õpetaja antavad ülesanded, nende töötulemuste hindamine ja võimaldatav autonoomia sisendavad õpilastesse usku iseendasse ja eneseväärikust, õpivad nad meeleldi ning on valmis ka ainekavaväliseks tegevuseks selle õpetaja käe all. Individuaalsel tasandil kujundavad õpilaste valmisolekut distsiplineeritud käitumiseks praktiliselt samad tegurid, mis nende üldist õpimotivatsiooni. Ometigi ei tähenda see, et tugev õpimotivatsioon kindlustaks alati õpilase allumise koolikorrale. / Krull 2000/ Distsipliin, soodne õpikeskkond ja õpetaja kui klassi juht Töö korraldamine klassis peaks algama õppekeskkonna füüsilisest kujundamisest. Klassiruumi ja õppematerjalide ettevalmistamine võib esmapilgul tunduda distsipliini kindlustamise seisukohast üsna teisejärgulisena. Ometi põhjustavad just materiaalsed olud, nagu koolipinkide ebasobiv paigutus, õppetehniliste vahendite ettevalmistus, õppematerjalide
Ja tõelistele entusiastidele veel kreeka ja itaalia keelt. Tal oli tõsiselt kahju, et ta ei suutnud nende keelte õpetamist Wikmani koolis organiseerida. Poliitikat härra direktor Wikmani gümnaasiumis teha ei lubanud, vähemalt parteipoliitikat mitte. Wikmani gümnaasiumis tehti ainult haridus-poliitikat ja seda kästi teha oma parema arusaama järgi kõigest väest. Härra Wikman oli demokraat. Temale ei olnud tähtis, kas poiss on ministri või töölisperekonnast - koolikorrale pidid alluma kõik. Direktor Wikman jäi haigeks ja läks Viini ravile. Veel enne Viini minekut rääkis ta oma parimate õpilastega. Ta palus neil olla niisugused poisid, nagu ta oli tahtnud, et nad on. Ta mõistis väga hästi, et mida vanemaks poisid saavad, seda enam hakkavad nende eesti haritlase ideaalid tema omast erinema. Aga kõige üldisemates asjades, aususe ja truuduse teatud väärtustes, käskis härra Wikman poistel tema ideaalile truuks jääda.
Neid ei huvitanud, et esimese klassi laps saab õhtul kell pool seitse koju, kui väljas on juba kottpime, poed kinni ja karjanaised lüpsavad lehmi. Kell pool kolm läks liinibuss, kuid sellega ei tohtinud minna, sest direktor käis bussi ajal bussijaamas haarangut tegemas. Kui ta sai sealt mõne lapse kätte, viis ta lapse oma valge Moskvitsiga kooli tagasi. Ükskord lapsed, kes bussijaamas olid, märkasid direktorit ning jooksid metsa peitu. See oli koolikorrale vastuhakkamine. Metsa direktor järgi jooksma ei hakanud, ta sõitis minema. Lapsed läksid liinibussi peale ja said varem koju. On suur vahe, kas saad koju pool neli, või pool seitse. Laupäeviti sai ema koju koolibussiga kell neli. See oli lühem päev. Ema jaoks oli kõige hullem mälestus see, et bussiga sai nii hilja koju ja väga vara tuli tõusta. Ema ütles, et laps peaks niikaua kodu ligidal koolis käima, kui vähegi võimalik. Ema arvates
Nemad saavad kätte oma Vabadusristid, mis on igati tõepärane. Vabadusrist oli asutatud küll 24. veebruaril 1919, kuid nende kättejagamine toimus peamiselt sõja järel. Statistika näitab, et kui Eesti sõjaväes tervikuna sai Vabadusristi iga viiekümnes sõdur, siis õppursõdureist iga kaheksas. Mõnegi kooli ajalugu näitab, et äsjaste õppursõduritega tekkis ka probleeme. Sõjas käinud ja surma näinud poisid ei suutnud enam olla «lapsed» ega alluda toonasele küllalt rangele koolikorrale. Selle loo kangelased lõpetavad oma koolitee siiski igati kombekalt ja esimene naps klassiruumis, mis võetakse pealegi koos õpetajaga, on ühtlasi ka viimane. Algab iseseisev elu iseseisvas Eestis. 5. osa: Südameasjad, dzäss ja salapiiritus 1925. aastaks oli Vabadussõda mitme aasta taha vajunud ja majanduses esimene buumiaeg koos sellele vältimatult järgnenud kriisiga üle elatud. Eesti riik ehitas ennast järk-järgult üles.
annaabi.ee 
