modernse rahvusvahelise õiguse ajastu alates Teisest maailmasõjast kuni tänapäevani. Ajalooliselt on rahvusvaheline õigus arenenud teatavate etappidena, mis on kaasa toonud mitmeid muudatusi tänapäevasesse rahvusvahelisse areeni. 2.1. Rahvusvahelise ühiskonna tekkimine (periood kuni Vestfaali rahuni) Sel perioodil tärkasid esimesed tänapäevasele rahvusvahelisele õigusele omased tunnusmärgid, milleks olid diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- või rahulepingud ning repressaalid. Antud periood ei samastu rahvusvahelise õigusega tänapäeva mõttes, kuna rahvusvaheline ühiskond erines paljustki tänapäevasest ühiskonnast. Rahvusvahelise õiguse süsteemi alguse tekkeks tänapäevases mõttes olid vajalikud sotsiaalsed muutused: reformatsioon ja Euroopa ususõjad, ilmalike rahvusriikide teke, rahvusriikide tugevnemine, kaubanduslike suhete tihenemine ja rahvusvahelise õiguse geograafiline levik.
Rahvusvahelisel eraõigusel ei ole rahvusvahelist olemust kuigi erinevate riikide eraõiguse normid võivad olla sarnased, eksisteerib rahvusvahelist õigust nii palju, kui on riike. Samas on riigid sõlminud lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks (1893 Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents). Rahvusvahelise õiguse ajalooline areng kuni 1648 (Vestfaali rahuni) Sel perioodil saab rääkida rahvusvahelise õiguse elementide (diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- ja rahulepingud jms) esinemisest, mitte rahv.-vah. õigusest tänapäevases mõttes selleks olid vajalikud ilmalike riikide teke, reformatsioon ja Euroopa ususõjad, rahvusriikide tugevnemine, kaubandussidemed. Nimekaid autoreid: Vitoria (1483-1546), Suarez (1548-1617), Gentili (1552-1608), Grotius (1583-1645) 1648-1918 (Vestfaali rahust Esimese maailmasõja lõpuni) Esmakordne termini ,,rahvusvaheline õigus" kasutamine: 1789
võivad olla sarnased, eksisteerib rahvusvahelist õigust nii palju, kui on riike. Samas on riigid sõlminud lepinguid rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamiseks (1893 Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents). § 2. Rahvusvahelise õiguse ajalooline areng Rahvusvahelise ühiskonna tekkimine (kuni 1648, Vestfaali rahuni) Sel perioodil saab rääkida rahvusvahelise õiguse elementide (diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- ja rahulepingud jms) esinemisest, mitte rahv.-vah. õigusest tänapäevases mõttes – selleks olid vajalikud ilmalike riikide teke, reformatsioon ja Euroopa ususõjad, rahvusriikide tugevnemine, kaubandussidemed. Nimekaid autoreid: Vitoria (1483-1546), Suarez (1548-1617), Gentili (1552-1608), Grotius (1583- 1645) 1648-1918 (Vestfaali rahust Esimese maailmasõja lõpuni) Esmakordne termini „rahvusvaheline õigus“ kasutamine: 1789. aastal J. Benthami poolt.
Erand kui pereliige on akr kodanik. Staatuseta töötajatele ei laiene tsiviil- ja halduskohtulik imm. Erimissioonid: ajutised; kindla ül täitmiseks või valdkonnaga tegel-ks. Teise riigi nõusolek vaja. Konsulaarõ Laiemas mõistes on rv-te normide kogumik, mis regul riikidevahelisi konsulaarsuhteid. Kitsamas mõistes tä võimet lähetada konsuleid (akt) ja neid vastu võtta (pass). Võime ainult riikidel. Vahe eelnevaga see, et diplom suhted toim valitsuste vahel ja on pol-d. Konsulaarsuhted toim halduslikul tasandil. Sisseseadm ja lõpet: sisseseadm vastastikusel kokkuleppel. Lõpet teatega teisele. Funtks: lr-i ja selle kodanike huvide kaitsmine akr-s; passide ja reisidok väljast jne. Konsulaarasutuse rajam ja juhi ametisse nimet: akr-i nõusolek. Lr annab konsulile volikirja, mis saadet akr valitsusele. Eksekvaatur on akr-i nõusolekut väljendav tegutsemisluba. Vorm pole oluln. Liigid: elukutselised (lr-i kodanikud, saavad palka ja toot täiskohaga akr-s); aukonsulid (akr-i
Samas ei too diplomaatiliste suhete katkestamine ipso facto kaasa konsulaarsuhete katkestamist. Konsulaarsuhete lõpetamine on iga riigi enda otsustada. Selle kohta saadetakse teade teisele osapoolele. Kuna konsulaarsuhete olemasolu ei eelda diplomaatiliste suhete olemasolu, siis ei too diplomaatiliste suhete katkemine riikide vahel endaga automaatselt kaasa konsulaarsuhete katkemist. Sõja puhkemisel asukoha ja lähetajariigi vahel konsulaarsuhted sageli lõpetatakse. Volikiri. Et saada nõusolek konsulaarasutuse juhi ametisse nimetamiseks, annab lähetajariik konsulile volikirja (konsulipatendi) vmt dokumendi, mis tõestab tema volitusi ning sisaldab informatsiooni isiku, konsulaarasutuse ja piirkonna kohta. Volikiri saadetakse selle riigi valitsusele, kelle territooriumil konsulaarfunktsioone täitma hakatakse. Eksekvaatur on tegutsemisluba, mis väljendab asukohariigi nõusolekut selleks, et
annaabi.ee 
