40. Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada? · Prosoodianähtused: kvantiteet, rõhk, intonatsioon, piirinähtused. 41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! · Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. · Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. · Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti?
3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees. Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi. Kõne liigendamine Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi. Kõnetakt on kõne lõik, mille piires realiseeruvad prosoodilised üksused: rõhk ja välde. Kõnetaktiliigenduse
See viiski uurijad mõttele, et määravaks võib olla kriitiline riba. Katse tulemused kinnitasid hüpoteesi. Kõrgemates oktaavides muutub asi veel paremaks - seda kuuleme,sõrmitsedes edasi klaveri klahve. Kuidas saadakse arv, mis näitab konsonantsi määra? Plomp ja Levelt antisid katseisikutele kuulata kahest siinustoonist koosnevat kompleksheli ja muutsid katseseeria käigus siinustoonide sageduste omavahelist erinevust. Katseisikud hindasid 7 -pallisüsteemis kuivõrd konsonantne tundus neile esitatav heli. Kõver saadi siinustaoonide põhjal. Et muusikalised helid sisaldavad alati küllaldaselt ülemtoone, võib tekkida olukord, kus põhisagedused annavad küll tugeva dissonantsi, kuid ülemtoonidel on dissonantsi määr hoopis väiksem. Seetõttu kõlavad muusikalised helid samasuguste intervallide puhul vähem dissonantsetena kui puhtad siinustoonid. Siiski tuleb lisada, et see, kuivõrd peetakse helide kooskõla konsoneerivaks või
dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp. Ehkki kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, ei ole teda lihtne defineerida (seda on üritatud teha, lähtudes erinevustest helilisuses, hääldustugevuses või rõhus, kuid kõigiks erijuhtudeks sobivat lahendust pole leitud). Lihtsam on näha funktsiooni: silpe vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks. Tõhusalt võimaldab seda teha vokaalse ja konsonantse funktsiooni korrapärane vaheldamine. Konsonantne ehk toetav faas hääldusreas on elementaarselt vajalik, et saaks moodustada eri vokaale ja neid fraasis hõlpsasti eristada (ainult vokaale järjestades oleks nii selgeilmeline moodustus kui ka eristamine raske!) Vokaalid omakorda kui kõlajõult mõjusam ja kandvam osa kõnest teenivad ühtlasi konsonantide reljeefsema esiletoomise ülesannet: konsonandimoodustuse ilmekamad ja ka tähenduslikult kandvamad jooned avanevad suuresti tänu
Lineaarkiri oli kiri,kus grafeemid ehk märgid koosnevad liinidest,joontest,mitte piltidest. Lineaarkirja B savitahvleid ja pitsereid on leitud rohkesti Lõuna-Kreekast:Teebast,Pylosest ja Mükeenest. See silpkiri oli deshifreeritud 50 aastat tagasi. Aastal 1200 oli lineaarkiri B kadunud. Lineaarkirja B avastas Evans,aastal 1900 Knossose kaevamistel. Vanakreeka alfabeet: Kreeka kiri on laenatud arvatavasti XI-IX.sajandil foiniiklastelt ehk semiitidelt. Neil oli konsonantne tähestik. Varakult loodi juba tähtkiri,kreeklased hakkasid tähistama täishäälikuid,nad lisasid tähestikku mõne uue tähe ning muutsid foiniikia tähtede kuju ja nimetusi veidike. Kreeklased kirjutasid algul vasakule,hiljem vaheldumisi ühe rea paremalt vasakule ja teise vasakult paremale. Klassikaline kreeka tähestik,mis kehtestati 403 aastal Ateenas ja sai üldkasutatavaks,oli 24 tähte,varem oli aga 27 tähte.Uuskreeka alfabeedis on vaid 24 tähte. Alguses olid kreeka kirjas ainult
e) ladinakeelsed tekstid võõrsõnades K muusikateostele, Y ja Z kreeka laensõnades f) ladinakeelsed raadiouudised Antiikaja lõpuks 23 tähte Soome Yleisradiolt alates I/J, V/U trükikunsti tulekuga 1990-ndatest. Tekstiväljaanne Nuntii Tähestiku laiendamiskatsed I Latini (1992- sajandil keiser Claudius: 1999); internetis tagurpidi F (nn konsonantne u ehk v (http://www.yle.fi/fbc/latini). kahe vokaali vahel), g) ladinakeelsed ajakirjad, nt (u ja i vahehäälik, ü-laadne?) (ps Retiarius ed. T. Tunberg ühe märgina) http://www uky Koos tähenimede ja tähekujudega edu/ArtsSciences/Classics/retiarius) ka kirjutamissuuna ja sõnavahede märkimisviisi Vatikani (paavsti ja Rooma ülevõtmine. kuuria)
annaabi.ee 
