ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Suurtaimestik 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu, harulist ja vegetatiivset jõgitakjat, konnaosja, järvekaislat, harilikku kuuskheina, pilliroogu ja jõgikõõluslehte. Sammaldest vesisammalt. Vetikatest rohevetikat ja eriviburvetikat. Liigirikkus ja hulk on varieeruv. Jõgede toitumine 1/3 aastasest äravoolust - iga toiteallikas Põhjavesi Põuasel suvel ning külmal ja pikal talvel Vihmavesi Lumesulamisvesi Kasutatud allikad http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_j%C3%B5gede_toitumine http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_j%C3%B5gede_h%C3%BCdrobioloogili
Järve suubub umbes 30 jõge, neist suuremad on Velikaja ja suur Emajõgi. Väljavool toimub Narva jõe kaudu. Peipsis ei ole eriti taimestikku. Üksnes varjatud lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke. Kõige taimestikurikkamad on lõuna pool olevad osad. Siiski on Peipsi taimestik erakordselt liigirikas selles esineb 66 liiki. Järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, luigelille, konnaosja jne. Peipsi on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Peipsis esineb 36 kalaliiki. Põhilised kalad on peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig. Vähem leidub koha, linaskit, vimba, angerjat, kokre jt. Peipsi on ka üsna linnurikas järv. Siin on nähtud üle saja liigi vee- ja soolinde. Pesitsejatest leidub seal rohkesti naerukajakaid, sinikael-parte, tuttpütte, roolinde jt. Eesti ajaloos on Peipsi järv olnud väga tähtis
oktoobrini. Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranniku lähedal kuni 26°C, avajärvel kuni 22°C Tugev tuul tekitab järske ja lühikesi laineid (tavaliselt alla 1,5 meetri) Suuri taimekogumikke leidub saarte varjus, eelkõige järve lõunapoolses osas. Taimestik on väga liigirikas. Suurtaimi on täheldatud 115 liiki. Järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, luigelille ja konnaosja Esinevad haruldased taimed nagu väike konnarohi, väike penikeel, vesinaaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel. Vetikaid üle 900 liigi. Zooplanktoneid on vähemalt 160 liiki. Rohke planktoni ja põhjaloomastiku tõttu on järv kalarohke Järves elab 37 liiki kalu. Nendest iseloomulikumad on rääbis, ahven, peipsi tint ja haug. 9 liiki kahepaikseid (nt. veekonn ja järvekonn)
Sellele arvule võib veel lisada ligi 20 liiki üleujutatavatel aladel kasvavaid kalda- ja sootaimi. Järve taimestikku uurides võib seal enamasti eristada vööndeid. Järve kaldaribal kasvavad kaldataimed, mis taluvad ajutist üleujutust. . Tavalise veeseisu korral nad vees ei ole, kuid kevadel lume sulamise ajal või tugevate vihmade tagajärjel tekkiv kõrgvesi võib nad üle ujutada. Peipsi järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, konnaosja, luigelille jne. Teiste taimede seas kasvab Peipsis ka hulk haruldasi veetaimi, nagu näiteks väike konnarohi, väike penikeel, vesi-naaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel, ahtalehine penikeel, muda-lahnarohi, ujuv-jõgitakjas jt. Linde on järvedel ja nende ääres mitmesuguseid. Samuti on ka Peipsi üsna linnurikas järv. Siin on nähtud üle 100 liigi vee- ja soolinde. Neist on pesitsejaid ligi 40 liiki, arvukalt esineb ka toitekülalisi ja läbirändajaid
suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna hariliku tarna, niitja tarna sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa soo-kurereha. Õõtsiksoorohumaad Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Kamara paksus tugevasti varieeruv. Põhjaveetase alati kõrge. Tähtsamad taimekooslused: niitja tarna skorpionsambla, pilliroo, ümartarna, pruuni sepsika skorpionsambla, ubalehe mudatarna ja konnaosja kooslus. Pärandkooslusteks saab pidada vaid tinglikult, sest need on primaarsed kooslused, püsivad inimese vahelesegamiseta. Pindala Eestis ilmselt sadades hektarites. Õõtsikutel kasvab mitmeid kaitsealuseid liike, lisaks eelnimetatud madalsooliikidele ka sookäpp, soohiilakas, turvastarn. Siirdesoorohumaad Lagedad siirdesood, mille taimkattes on kuni 50% rabataimi, ülekaalus on madalsooliigid, nagu niitjas tarn, alpi- ja raba-jänesvill, pudel- ja mudatarn
tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Mätastel kasvavad taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Rabastumise algstaadiumis on ülekaalus ja annavad tüübile ilme tarnad ja kõrrelised (pilliroog, sookastik, sinihelmikas). Turbasamblad kasvavad mitmesuguse suurusega laikudena. Hajusalt esineb soopihla, ubalehte, konnaosja jt liike. Rabastumise jätkumisel liituvad turbasambla-laigud, suureneb tupp-villpea, sookailu, sinika, küüvitsa ja rabataimede osatähtsus. Mikrokõrgendikel kasvavad ümaralehine uibuleht, lillakas, pohl, leseleht, laanelill; sammaldest palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad jt. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine, tavaliselt kuni 30 cm paksune kiht on halvasti lagunenud ja
annaabi.ee 
