Rohumaade kiire asendumine põllumaadeks, mida võis näha aastal 2004, mil rakendusid Euroopa Liidu põllumajandustoetused. Kiire asendus põllumaadeks on ohumärgiks suur- konnakotkastele (Keskkonnaministeerium. s.a.). Eesti aladel on 1990 aastatest teada viis kotkaste, seal hulgas konnakotkaste tulistamist, Läti andmetest on teada saadud, et kotkaste tulistamisi on rohkem kui neid on ametlikult registreeritud. Eriti kriitiline on see Euroopa mastaabis, sageli tulistatakse konnakotkaid rändeteel Lähis-Idas. Pesitsuspaikade asukoha-andmete kergesti tulev leke viib inimesi poegade röövini (Väli & Lõhmus 2000). Suur-konnakotkale põhjustavad kahjustavaid mürgistusi lindudesse jäänud haavlid, mis on jahimeeste poolt põhjustatud, ja põllumajanduses kasutavaid pestitsiide. Lindudest toituvate röövlindude üheks surmafaktoriks on pliimürgitus. Kuigi pliimürgituse ulatust Eestis pole uuritud on see üks kaalutavast ohuteguriks
Pesa ääristatakse roheliste lehdede ja värske rohuga, mida tehakse terve pesitsusperioodil. Konnakotkaste paaril võib olla mitu peas, mis on asuvad üksteisest 390-1110 m kaugusel. 1.5 Pesitsusbioloogia Märtsis- aprillis saabuvad suur- konnakotkad pesapaikadele ning lahkub septemberis või oktoobris. Lääne- Palearktilise regiooni kotkad käivad talvitumas põhiliselt Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ja ka üksikud lendavad ka Lõuna- ja Lääne-Euroopasse. Eesti suur- konnakotkaid on jälgitud satelliit-telemeetriliselt ning selle tulemusel on teada saadus , et Eesti konnakotkad on talvitunud Lääne-Balkanil, Türgis, Hispaanias ja ka Poolas ning Tšehhis. Aprilli teises pooles munetud täiskurnas on enamjaolt kaks muna. Haudeaeg on 42-44 päeva. 60-65 päeva vanuselt, mis on juuli viimastel või augusti esimestel päevadel, saavad pojad lennuvõimelisteks, lennuvõimestumise aega on mõõdetud kahel korral.
Saakloomadeks on peamiselt väikesed imetajad uruhiired, mutid, sageli püüab ta ka konni ja linde, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Ränne Aafrikasse ja tagasi toimub peamiselt Bosporuse väina, Lähis-Ida ja Niiluse oru kaudu. Suur-konnakotkas saabub meile alates märtsi lõpust, esimesi väike-konnakotkaid võib kohata natuke hiljem aprilli alguses. Mõlemad liigid lahkuvad septembris, kuid üksikuid linde võib kohata veel oktoobris. Konnakotkaste elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Väike-konnakotkad on enam kohastunud elama põllumajandusmaastikul kui nende suuremad sugulased. Pesa ehitavad konnakotkad enamasti ise ning asustavad seda korduvalt mitmel aastal, eriti kui neid ei häirita
Aegajalt kasutavad isegi teiste suuremate röövlindude või musta-toonekure vanu pesi. Vahest on neil ka mitu pesa, mida nad aastati vahetavad. Kohe pärast saabumist asub lind oma pesa korrastama. Emalind asub hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mis tõttu kooruvad pojad eri aegadel, haudevältus on 37-41 päeva. Tavaliselt lennuvõimestub ainult 1 poeg, harva 2. Konnakotkaste sigimisedukus sõltub enamasti uruhiirte arvukusest. Levik Palju leidub konnakotkaid Lõuna-Eestis Madukotkas Madukotkas on Eesti väga haruldane. Kuulub I kategooriasse. Mõni suvi ei juhtugi madukotkast kohata Eestis. Üldiselt on madukotkad väga vaiksed ja tagasihoidlikud linnud, kui võib ka linnulaulu sarnast häälitsust teha. Madukotkast kutsutakse inglise keeles ''lühike- varvas'', mis tuleneb tema iseäralikest lühikeste kõveratest varvaste pärast. Madude jahtimisel on need vajalikud. Madukotkas võib lennata kuni 500m kõrgusel ning suudab pessa toimetada
Eriti huvitavad on Suur-Emajõe 55 10 vanajõge. Emajõe sootides Alam-Pedjal kasvab oluline osa Võrtsjärve ja mingil määral ka Peipsi latika ja haugi järelkasvust (Kuresoo, 1998). Iseloomulikud on suured, erineva geneesoga rabad, ulatuslikud soo- ja lodumetsad, lammimetsad ja- niidud. Hästi on säilinud sanglepa-künnapuu-lammimetsad (Lapp, 2001). Luha äärsetes metsades pesitseb mitmeid paare väike-konnakotkaid ja meil üliharuldane suur-konnakotkas (Kuresoo, 1998). Nigula raba Nigula on väikesepoolne ja ilus Lääne-Eestile tüüpiline raba (Kuresoo, 1998). Raba pindala on 4651 ha (Aasma, 2008). Nigulale annavad võlu otse rabaservas paiknev Järve järv ja põlismetsaga kaetud soosaared (Kuresoo, 1998). Nigula raba liideti Ramsari alaks 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Nigula raba linnustik on vaatlusaja jooksul palju muutunud- muu hulgas ei pesitse seal
annaabi.ee 
