Oma unistust ilusat. elamist väärt Ma sõuan merel – ja hõljun Ja lained hõljuvad ka, Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved – Oma saart aga otsin ma. Luulenäide • Sügisemaru Marie Under Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus, kohutab tigedalt lindusid pesas, karustab kadaka käharaid, kolletanud põõsaid, kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, kitkub ja katkub veel viimaseid külmetanud lilli, hullab ja mõllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. • Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust, kaevates kohavad kuused ja kased ja männid: võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni. Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle, naerab õelalt ja kannuseid ülbelt, kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus: rautsete kätega kuningas – sügisemaru. Friedebert Tuglas
Olgu see soovitud amet või kadunud ese. Ka kirjeldatud romaanis leitakse pidevalt. Kahjuks siiski rohkelt seda, et Toomas on kadunud otsekui maa alla. Peategelane ei hooli sellest, et kõik teiste plaanid, mõtted ja unistused on tulle visatud. Tema plaan oli juba ammu teada. See oligi rännata lõputult ja muuta inimeste elusid. Meis igaühes on tükike Nipernaadist. Kirg areneda toob endaga kaasa otsimise ja leidmise. Rändame mööda pikka ja konarlist eluteed, teadmata kuhu see viib. Meie suvi algab esimese südametuksega ning lõpeb viimasega. Siis tuleb talv pikk, tume ja uusi saladusi täis.
Eestimaal on see omapärane ja ilus. Samas ei jäta ta ka mainimata, et igal asjal on ka omad halvad pooled. Sügisemaru Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsades läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. Kevad jäi Underile kõige rohkem südamese, sest see peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus...". Ridalale on kevadmotiivid samuti kesksel kohal
/" Võrreldes Visnapuuga, meeldis Underile sügisluule rohkem kui talveluule. Sügisestest tormidest ja marudest on hea rääkida, kuid samal ajal on loodus nii värvikirev ja lummav. Kuigi üheks paremaks viinakuu luuletuseks võib pidada ,,Sügisemaru" Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme. (Marie Under) Kuid teemaks ei ole ainult aastaaegade luuletused. Mõlemate kogutud luuleteostes leidub ka palju looduses pesitsevatest saladustest ja ohtudest. Seda kõike saab nautida maal, kuskil linnast väljas
Näite mille ma leidsin näitab sügise katastroofilisemat poolt, kuna sügis ei ole aeg, kus ei toimuks mitte midagi. Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme. (,,Sügisemaru") Kuid teemaks ei ole ainult aastaaegade luuletused. Mõlemate kogutud luuleteostes leidub ka palju looduses pesitsevatest saladustest ja iludest. Seda kõike saab nautida maal, kuskil väljas linnast
annaabi.ee 
