Muusikaajalugu- Johannes Brahms 1. Slaid Johannes Brahms 2. Slaid Johannes Brahms on Saksa helilooja. Ta sündis Hamburgi linnas aastal 1833 ja suri aastal 1897 Viinis. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele nii hästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Johannes Brahms sai nendes asjades osavaks ja suureks meistriks. Brahms oli virtuoosne klaverimängija, kes kirjutas muusikat klaverile, kammeransamblile, sümfooniaorkestrile, häälele ja koorile. Brahms on kirjutanud 200 originaallaulu, 20 duetti, 60 kvartetti ja umbes 100 koorilaulu. (Näide: Hällilaul) Peetakse võrdväärseks Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveniga. 3. Slaid
3. Milliseid ühiseid jooni muusikaliste väljendusvahendite kasutamisel leiad selle põlvkonna heliloojate loomingust? Pärt õppis Tallinna muusikakoolis muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat vanem Veljo Tormis. Ta lõpetas Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi.Seega, on tal komponisteiharidus,millega igaüks erinevalt edasi liikus. Kuna tol ajal ei olnud suur valik muusika komponeerimises, siis valisid enamus muusikuid neoklassitsistliku stiili.
Brahms oli saksa helilooja. Sündis ta Hamburgi linnas. Muusikust isa, kes oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, kuid oskas veel mitut pilli, andis noorele Johannesele hea alguse muusikamaailmas. Hiljem võttis Brahms õppetunde veel teisteltki meistritelt ning liikus seetõttu kiiresti edasi. Veel aitasid tema arengule kaasa meeletu töötahe ja loomulikult looduse poolt antud talent. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi viiuldaja Joachimi, klaverdaja Liszti ja komponisti Schumanniga tuttavaks. Viimane kirjutas oma ajakirjas Brahmsile suurt tulevikku ennustava artikli. Sellegipärast ei jäänud Brahmsil ka raskused tulemata. Oli ka neid, kes Schumanni ega Brahmsi ei sallinud
Brahms oli saksa helilooja. Sündis ta Hamburgi linnas. Muusikust isa, kes oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, kuid oskas veel mitut pilli, andis noorele Johannesele hea alguse muusikamaailmas. Hiljem võttis Brahms õppetunde veel teisteltki meistritelt ning liikus seetõttu kiiresti edasi. Veel aitasid tema arengule kaasa meeletu töötahe ja loomulikult looduse poolt antud talent. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi viiuldaja Joachimi, klaverdaja Liszti ja komponisti Schumanniga tuttavaks. Viimane kirjutas oma ajakirjas Brahmsile suurt tulevikku ennustava artikli. Sellegipärast ei jäänud Brahmsil ka raskused tulemata. Oli ka neid, kes Schumanni ega Brahmsi ei sallinud
"Lastestseenid" (1838), "Kreysleriana" (1838) , "Viini karneval" (1839) jt. on tema tähtsaimad klaveriteosed sellest ajast. Saksa helilooja. Sündis Hamburgi linnas. Tema isa oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, aga oskas ka mitut muud pilli mängida. Isa käest sai Brahms siis tublit hakatust. Pärast võttis ta veel teistelt palju õpetust ning läks ruttu edasi. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Johannes Brahms sai nendes asjades osavaks ja suureks meistriks. 1. SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874- 1876. Teos valmis, kui helilooja oli 43-a.-ne, kuid paljuski meenutab see varast loominguperioodi. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust
tahetud tal tulek Saaremaalt lihtsamaks teha. 14.Rudolf Tobiase memoriaalmuuseum Emmaste vallas Käina alevikus asuv arvatavalt 1839.a ehitatud köstrimaja (joonis 10.) on Eestis üks vanemaid säilinud alevitüüpi elamuid. Selles majas sündis ka 29.mail 1873.a köstri ja orelimeistri Johannes Tobiase paljulapselise pere teise lapsena tulevane helilooja ja orelikunstnik, Eesti süvamuusika rajaja Rudolf Tobias (joonis 11.). Esimesed muusikaõpetused ja katsed komponeerimises said teoks just nende seinte vahel. Nii Rudolfi isa kui ka isaisa olid mõlemad Käina köstrid. Perekond lahkus Hiiumaalt 1885.aastal, kui tulevane helilooja oli 12- aastane. 14 Joonis 10. Rudolf Tobias`e majamuuseum Joonis 11. Rudolf Tobias 15
laulupeost osa võtta, kuid pole selge, kas ta siiski sõitis Tartusse kontserdile või mitte, kuid ta puutus paljudega kokku ja sai ettekujutuse laulupeost. Õppides aastail 1856-1859 Valgas köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminaris, sai CRJ direktor Jänis Cimze juhtimisel üsna korraliku muusikalise ettevalmistuse, nii et oli pärastises kutsetöös suuteline kirikuorelit mängima, koolis laulmist õpetama, laulu-ja pasunakoori juhatama ning isegi komponeerimises katsetama. Ta võttis aktiivselt osa esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa koorilaule, vaid ka eesti oma algupärandeid ja soome kooripalasid. Selleks õhutas ta noort andekat muusikameest Aleksander Saebelmann-Kunileidu komponeerima, nii et 17
aastad. Ligeti anti-anti-ooper “Le grand macabre”. Artikkel (Helsingis, 1990) Ligeti armastav virtuoosust. Nimetab “Vikatimeest” (ja mõningaid teisi omi teoseid) kõrgvirtuooseteks. Kasutab ooperis iroonilisi tsitaate. Ligetile ei meeldi elektroonmuusika. Selle ooperi esiettekandel, Pariisi Ooperis, 1981 juhtus intsident. Ta katkestas ooperi kulgemise, kuna elektroonika undas valjult, kui tromboon. See kogemus tegi ta väga ettevaatlikuks elektroonika suhtes. Olgugi, et ta ise oma komponeerimises kasutab kõikvõimalike uuenduslikke meetodeid, soovitab ta heliloojatel (noortel õppijatel) lähtuda vanadest stiilidest. Õppida tundma Haydnist – Berliozini nende partituure. Propageerib oma õpetuses traditsioonilisi tehnikaid. 1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist. Muusikateatrile kirjutamist jätkab Ligeti, 1977 valmib anti-anti-ooper Le grand macabre (Vägev vikatimees; libreto Michel Ghelderode samanimelise 1934. aastal loodud näidendi järgi)
annaabi.ee 
