tselluloosi · prebiootikumid (kuidained mida lisatakse toidule, soodustamaks probiootikumide kasvu Nukleiinhapped · DNA desoksüribonukleiinhape Dna on biopoümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid ülesandeks säilitada/ülekanda pärilikkusinfot on kaheahelaline, mis on omavahel seotud vastavalt komplementaarsusprintsiibile. Komplementeeritud on: A=T (ühes ahelas A, teises T; vahel on vesinikside) GC Replikatisoon DNA kahekordistumine, kahe ahela liitumisel on üks alati vana desoküribonukleotiid koosneb kolmest osast: fosfaatrühm, sahhariid desoksüriboos, lämmastikalus. Lämmastikalused ja monomeeride nimetused: adeniin (A) > adenosiinfosfaat guaniin (G) > guanosiinfosfaat tsütosiin (C) > tsütidiinfosfaat
Esineb vere monotsüüdid, histiotsüüte (sidekoe makrofaagid), võõrkeha ümbritsevad hiidrakud ja osteoklastid (pidev ümberehitus). närvikoes mikrogliiarakud, vereloomeorganite (punane luuüdi, lümfoidsed organid) makrofaagid, maksa sinusoidides paiknevad Kupfferi rakud, kopsu- ja peritoneaalmakrofaagid. Makrofaagide peamiseks ülesandeks on fagotsüteerimine (surnud rakkude eemaldamine koest), adaptiivne immuunsus (toodavad monokiine – ensüüme, komplementeeritud valke), lihaskoe regeneratsioon. 2. Retikulaarne sidekude Retikulaarrakud moodustavad tsütoplasmaatiliste jätkete varal võrgustiku. Retikulaarrakkude keskel paikneb suur ümar, hele tuum. Retikulaarkiudude võrgustik on rakkudega tihedalt seotud. Moodustab vereloomeelundites võrkja strooma, leidub laialdaselt mao, soolte limaskesta päriskihis, hambapulbis, neerudes. Amorfne põhiaine puudub, rakkudevahelisi ruume täidab vedelik. 3
Ristsiire toimub juhul, kui roteerinud Holliday struktuuri tehakse katked vastasahelatesse. Samasse ahelasse katkete tegemisel toimub vaid väike ülekanne. 79. Komplementatsioonitesti rakendus, selle erinevus rekombinatsioonitestist. Komplementatsioonitesti piirangud. Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid on alleelsed ehk kas nad paiknevad ühes ja samas geenis. Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombinatsioonitestis uuritakse kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad üksteisest kromosoomis. Mida lähemal asuvad, seda madalam on rekombinatsioonisagedus. Komplementatsioonitesti piirangud: · Uuritavad mutatsioonid ei tohi olla dominantsed või kodominantsed · Kui toimub geenisiseste mutatsioonide komplementatsioon.
vastasahelatesse. Samasse ahelasse katkete tegemisel moodustub vaid lühike heterodupleksi ala. 78. Komplementatsioonitesti rakendus, selle erinevus rekombinatsioonitestist. Komplementatsioonitesti piirangud. Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid paiknevad ühes ja samas geenis (= on alleelsed). Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombinatsioonitesti abil uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud (asuvad samas kromosoomis) ja kui on, siis kui kaugel nad teineteisest krom-s asuvad. Kompl.testi piirangud: saab rakendada ainult rets mutatsioonide testimisel. + Ei ole rakendatav siis, kui toimub geenisiseste mutatsioonide komplementatsioon(?). + Tulemuste analüüs on raskendatud epistaatiliste mutatsioonide puhul, kus üks mut mõjutab teise avaldumist
Holliday struktuuri tehakse katked vastasahelatesse. Samasse ahelasse katkete tegemisel moodustub vaid lühike heterodupleksi ala. 79. Komplementatsioonitesti rakendus, selle erinevus rekombinatsioonitestist. Komplementatsioonitesti piirangud. Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid on alleelsed ehk kas nad paiknevad ühes ja samas geenis. Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiktüüpi fenotüübiga (Piirangud: uuritavad mutatsioonid ei tohi olla dominantsed või kodominantsed; ei ole rakendatav siis kui toimub geenisiseste mutatsioonide komplementatsioon testi saab rakendada ainult retessiivsete mutatsioonide testimisel). Rekombinantsioonitestis aga uuritakse kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad üksteisest kromosoomis. 80. Komplekssed seosed geenide ja polüpeptiidide vahel: alternatiivne splaissing,
Samasse ahelasse katkete tegemisel toimub vaid väike ülekanne (moodustub vaid väike heterodupleks). 79. Komplementatsioonitesti rakendus, selle erinevus rekombinatsioonitestist. Komplementatsioonitesti piirangud. · Komplementatsioonitest näitab kas mutatsioonid on alleelsed ehk kas nad paiknevad ühes ja samas geenis. Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiku fenotüübiga. · Rekombinatsioonitestis aga uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud (asuvad samas kromosoomis) ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad üksteisest kromosoomis. Mida lähemal asuvad, seda madalam on rekombinatsioonisagedus. · Piirangud komplementatsioonitestil: Uuritavad mutatsioonid ei tohi olla dominantsed või kodominantsed Ei ole rakendatav geenisiseste mutatsioonide komplementatsioonil.
järjestused. Näiteks kui enne külgnesid ühes homoloogis alleelid A ja B ning teises kromosoomis a ja b, siis nüüd on kõrvuti a B ja A b. 79. Komplementatsioonitesti rakendus, selle erinevus rekombinatsioonitestist. Komplementatsioonitesti piirangud. Komplementatsioonitest näitab kas mutatsioonid on alleelsed ehk kas nad paiknevad ühes ja samas geenis. Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombiatsioonitestis aga uuritakse kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on siis kui kaugel nad asuvad üksteisest kromosoomis. Komplementatsioonitesti piiranguteks on: *uuritavad mutatsioonid ei tohi olla dominantsed või kodominantsed; *ei ole rakendatav siis kui toimub geenisiseste mutatsioonide komplementatsioon. Komplementatsioonitesti kasutamist on trakendatud polaarsete mutatsioonide puhul. Komplementatsioonitesti saab rakendada ainult
konfiguratsioonis. Selgus, et tunnuse avaldumine (silma värvus) sõltus mutatsioonide asukohast, sellest kas need paiknesid ühes või kahes erinevas X kromosoomis. Komplementatsioonitest ja rekombinatsioonitest annavad vastuseid erinevatele küsimustele: Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid paiknevad samas geenis, kas nad on alleelsed (kumbki mutatsioon tekitab sama alleeli). Jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, metsiktüüpi fenotüübiga Rekombinatsioonitesti abil uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud (asuvad samas kromosoomis) ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad teineteisest kromosoomis Komplementatsioonitesti piirangud: 1)Ei ole rakendatav dominantsete või kodominantsete mutatsioonide puhul, mis avalduvad heterosügootses oleku 2)Tulemuste analüüs on raskendatud epistaatiliste mutatsioonide puhul, kus üks mutatsioon mõjutab teise avaldumist
Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid paiknevad samas geenis e. kas nad on alleelsed (kumbki mutatsioon tekitab sama geeni erineva alleeli). Rekombinatsioonitesti abil uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad teineteisest kromosoomis (mutatsioonide omavahelist kaugust saab hinnata rekombinantide tekkesageduse kaudu). Komplementatsioonitesti korral jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, seega metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombinatsioon võib toimuda nii vastastikku komplementeeritavate kui ka mittekomplementeeritavate tunnuste korral, kuid erineva sagedusega (rekombinatsioonisagedus on madalam, kui mutatsioonid asuvad lähestikku, näiteks samas geenis). Kahte uuritavat mutatsiooni, mille puhul ei teki rekombinante, kuna mutatsioonide asukoht kattub, nimetatakse struktuurseteks alleelideks.
Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid paiknevad samas geenis e. kas nad on alleelsed (kumbki mutatsioon tekitab sama geeni erineva alleeli). Rekombinatsioonitesti abil uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad teineteisest kromosoomis (mutatsioonide omavahelist kaugust saab hinnata rekombinantide tekkesageduse kaudu). Komplementatsioonitesti korral jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, seega metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombinatsioon võib toimuda nii vastastikku komplementeeritavate kui ka mittekomplementeeritavate tunnuste korral, kuid erineva sagedusega (rekombinatsioonisagedus on madalam, kui mutatsioonid asuvad lähestikku, näiteks samas geenis). Kahte uuritavat mutatsiooni, mille puhul ei teki rekombinante, kuna mutatsioonide asukoht kattub, nimetatakse struktuurseteks alleelideks.
Komplementatsioonitest näitab, kas mutatsioonid paiknevad samas geenis e. kas nad on alleelsed (kumbki mutatsioon tekitab sama geeni erineva alleeli). Rekombinatsioonitesti abil uuritakse, kas mutatsioonid on aheldunud ja kui on, siis kui kaugel nad asuvad teineteisest kromosoomis (mutatsioonide omavahelist kaugust saab hinnata rekombinantide tekkesageduse kaudu). Komplementatsioonitesti korral jälgitakse, kas ristamisel saadud heterosügoodid on mutantse fenotüübiga või komplementeeritud, seega metsiktüüpi fenotüübiga. Rekombinatsioon võib toimuda nii vastastikku komplementeeritavate kui ka mittekomplementeeritavate tunnuste korral, kuid erineva sagedusega (rekombinatsioonisagedus on madalam, kui mutatsioonid asuvad lähestikku, näiteks samas geenis). Kahte uuritavat mutatsiooni, mille puhul ei teki rekombinante, kuna mutatsioonide asukoht kattub, nimetatakse struktuurseteks alleelideks.
annaabi.ee 
