-18. sajandil Inglise parlamentarismis ja on jäänud püsima tänaseni? *2 koda alamkoda ja ülemkoda tänapäeval. *Kuningas peab arvestama valitsemises ka parlamendiga. *Kedagi ei tohi vangistada ja sundida tegema makse seaduse väliselt. 10. Mõisted: Merkantilism- on 15. sajandil Euroopas (Holland, Inglismaa, Prantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Absolutism-on valitsusvormi, mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim. Nekrutikohustus- Regulaararmee peamiseks komplekteerimisviisiks oli see. Nekruteid võeti maksualuse elanikkonna, eelkõige talupoegade, seast. Ümarpea- puritaanid, sest nad ei kandnud parukaid ja nende kiilanevad pead olid ümarad. kodusõjas olid nad parlamendi poolel võitlejad. Kavaler- kuningavõimu pooldajad. Nimi vihjab tolleaegsele rõivamoele ja soengutele. Ümarpeade vastasleer. Independent- radikaalsemad puritaanid. Nõudsid, et kogudused peavad olema sõltumatud. Nende juht oli Oliver Cromwell. Muutusid kodusõjas poliitiliseks parteiks
Ajutine palgaarmee ei olnud tugevnevale riigivõimule absolutismile kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama. Viimane muutus alaliseks institutsiooniks, miks eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud enam pikka aega. Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus sellele sundvärbamine. Kuid värbamist korraldas nüüdsest juba riik mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati sõjaväekohustust. Sõjaväeteenistusse astuti mitmetel motiividel. Paljudele pakkus armee elatist ajal, mil tsiviilelu seda ei võimaldanud. Kuid väeteenistusse mindi ka näiteks soovist muuta senist elukorraldust või lihtsalt seiklushimust. Valdav enamik mehi sattus sinna siiski majanduslikel
Suurtükivägi ei olnud välja kujunenud ja selle eksisteerimine olenes ettevõtjast. Alaline armee Ajutine palgaarmee ei olnud piisavalt võimekas tugevneva kuningavõimu huve täide viima ja vaja oli uut organisatsiooni. Loobuti eraettevõtjate teenetest ja hakati ise sõjaväge korraldama. Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, selle lahingukorda viimiseks ei läinud kaua aega. Alalise armee komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem 6 lisandus ka sundvärbamine, mida teostas riik. Lisaks värbamisele rakendati mitmel pool riigialamate rekuteerimiseks väeteenistusse ka sõjaväekohustust. Sõjaväkke mindi põhiliselt raha teenima, mõni üksik liitus ka huvi pärast. Teenistusse võeti mehi kindla lepingu alusel ja suhteliselt pikaks ajaks, mõnikord ka
Pealiigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Sõdurite varustusest olenevalt jagunes jalavägi kaheks: raskejalaväelised ( külmrelvade ja raske kaitsevarustusega) ja kergejalaväelased ( tulirelvad). Veel olid ratsavägi ja suurtükivägi, nende osatähtsus tagasihoidlikum. Alalise armee loomine Ajutine palgaarmee polnud tugevnevale riigivõimule kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi vabatahtlike värbamine, hiljem sundvärbamine. Värbamist teostas nüüd riik. Paljudele pakkus armee elatise teenimist ajal kui tsiviilelu seda ei teinud. Mehed võeti armeesse lepingu alusel, pikaks ajaks. Sõdur muutus proffessionaalseks sõjameheks. Alalise armee üleseshitus Alaline armee jagunes: jala-, ratsa- ning suurtükiväeks. Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks.
ajapikku täielikult, vaid suutükivägi muutis sõjaseisukordi juba enne I. maailmasõda. Alaline armee. 8 Kuna palgaarmee oli kallis ja väheusaldatav, siis proovisid valitused otsida soodsamat viisi end kaitsta ja vajaduse korral rünnata ning hakkasid ise sõjaväge korraldama. See muutus riiklikuks organisatsiooniks, mis eksisteeris nii sõja-kui rahuajal. Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, millele hiljem lisandus selle sundvärbamine. Valdav osa mehi sattus armeesse majanduslikel põhjustelsee andis neile võimaluse äraelamiseks. Teenistusse saamiseks sõlmiti meestega üpris pika aja peale leping. Mõnedes riikides hoiti mehi teenistuses kuni vanaduse või invaliidistumiseni. Sellega muutusid mehed professionaalseteks sõjameesteks. Jagunes kolmeks väeliigiks: jala-, ratsa- ning suurtükiväeks
vöälispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid vajasid ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riik eraettevõtjate vahendusest ja hakkas ise sõjaväge korraldama. Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei läinud enam pikka aega. Alalise armee komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus ka sundvärbamine. Kuid värbamist teostas nüüdsest riik ja mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati mitmel pool riigialamate rekuteerimiseks väeteenistusse ka sõjaväekohustust. Sõjaväeteenistusse astute mitmetel motiividel.Paljudele pakkus ta elatist ajal mil tsiviilelu seda ei võimaldanud.
annaabi.ee 
