tulenevad ajalooliselt väljakujunenud teadmistest, milles me osaleme interaktsiooni kaudu. Selle abil luuakse sotsiokultuurilisi ressursse ning kommunikatsioonis arenevad need ka edasi. Ajalooliselt on olnud rääkimine õpetaja ja kuulamine õpilase vastutusel. Kujutlusel on õppimise olemusest äärmiselt otsustav roll, mis määrab meie suhtumise õpetatamisse/õppimisse. Õpetaja edastab infot õppegrupile, kes selle vastu võtab. Vormi eraldamine sisust on on tüüpilne ka koolile, kui kommunikatiivsele keskkonnale. Niisugust kujutlust õppimisest võib omakorda käsitleda osana suuremast kommunikatsiooni puudutavast metafooride kogumist, nimelt nn juhtimis- ehk ülekandemetafoorist (Reddy, 1979; Linell, 1988). Saatja kodeerib sõnumi keelelisse vormi, seejärel saadetakse sõnum meediumi vahenduse vastuvõtjale, kes dekodeerib sõnumi ja peab selle tuleviku tarvis meeles. Õpetaja vahendab teadmisi õpilasele, kes need vastu võtab. Kui need on õpilase pähe ladustatud, on asi selge
kujundatakse ja suunatakse protsesse, mis võimaldavad org'i sisemiste ja väliste sidusrühmade vahel eesmärgipärast suhet. Org'i kom'i ainestik: Infokeskne- OBJEKTIIVNE kommunikatsioonikäsitlus, mis keskendub org'i fomraalsetele struktuuridele ning nende mõjule inimkäitumisele. Oluline on ebamäärasuse vähendamine. Tähendusekeskne- SUBJEKTIIVNE kommunikatsioonikäsitlus, mis keskendub inimkäitumisele org'is. Org on kui kommunikatiivne nähtus rahatud oma liikmete kommunikatiivsele käitumisele. Vastastikune suhtlemine mitte ei peegelda org'i, vaid ONGI org. Intepretatsiooniteooria (Weick)- ebakindel või kahemõtteline olukord motiveerib org'i liikmeid uusi suhtlemisviise otsima. Seega vähendatakse määramatust suhtlemisprotsesst, talletatud kogemuste ja nende mõistmise vahendamisel. Juhtkond saab raskete olukordadega toimetulekut mõjutada soodustades likmete omavahelist suhtlemist. Grupisisene ja gruppidevaheline
Täitesõnad annavad inimesele aega mõelda, kuid võivad adressaadis tekitada segadust ja teate moondumist. Üldiselt on parem, kui kommunikatsioon suundub otse saatjalt vastvõtjale ega kulge kolmanda isiku kaudu (kaudselt saates võivad teated moonduda ja seada kolmanda osapoole raskesse olukorda). - P. Watzlawick, D. Jackson, J. Beavin-Bubbles töötasid koos G. Bateson’iga. Keskendusid kommunikatiivsele käitumisele. Sellele, kuidas inimeste kommunikatiivne käitumine mõjutab neid vastastikku (vastasmõjuline protsess, kuidas ühe inimese komm. käitumine mõjutab teist ja kuidas sellele reageerinud teine oma komm. käitumise kaudu mõjutab esimest, kuidas nende vahel suhe kujuneb või areneb vastavalt komm. käitumisele). Suhet ennast ei ole vahetult võimalik kuidagi kirjeldada, sest see on võrdlemisi peidetud, ei ole
avastseen, millele järgneb või mille taga seisab tähenduste loomise protsess – genotekst. Genotekst – différance, siin ei ole perifeeriat ega tsentrumit, pole subjektiivsust, kommunikatiivset funktsiooni, valitseb struktureerimatus, polüseemia, mis leiab tähenduse fenoteksti tasandil. Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub fenotekstis. Genotekst on lõputu tähistaja, ei eksisteeri kunagi ainsuses – genotekst on tähistajad. Fenoteksti kommunikatiivsele funktsioonile vastandab genotekst tähenduste loomise. Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis kohtuvad erinevad diskursused e. “kirjad”, kultuurikontekstist tulenevad, autorist ja lugejast tulenevad “kirjad”, (kumbki on ülimalt tugevasti kultuurikontekstist olenev),
Erialakeelt kasutavad kompetentsed kirjutajad, rääkijad, et teha kindlate eesmärkidega arusaadavaks teistele sama eriala (ka tulevastele) spetsialistidele või võhikutele erialased asjaolud. Erialakeel hõlmab kasutatavate keeleliste vahendite kogumi ja toob nähtavale kõik seni lingvistika poolt metoodilistel põhjustel eristatavad tasandid. Keel, mida spetsialistid omavahel kasutavad, ei saa olla samane keelega, mida nad kasutavad võhikutega. Erialade keelt tuleb varieerida vastavalt kommunikatiivsele situatsioonile. Erialakeeltele peetakse omaseks: selgus ja ühemõttelisus, väljendite formaliseeritus ja normeeritus, rahvusvahelisus. Enamik inimestest puutub kokku nt kantseliidiga v meditsiinilise erialakeelega. Kui ühte väljendit ei mõisteta võib kontekst jääda arusaamatuks. Olukord võib muutuda ebakindlaks, kui arvatakse end mõistvat väljendit ja võhikuna interpreteeritakse tehnilisi termineid teisiti kui spetsialist, nt põhiseaduse art 3 räägib kõikide inimeste võrdsusest
annaabi.ee 
