Ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta. Sündis Roomas ja pärineb sõnast oratorio e palvesaal. Eelkäijaks liturgilise draama sajandite vanune traditsioon. Tekst ladina- või itaaliakeelne. (erandina Händeli oratoorium) Jutustaja - keskne tegelane, kes annab edasi põhilise osa sisust. Loo tegelased - teised solistid, kes esitavad lugu saatvaid lüürilisi mõtisklusi. (aariaid) Sündmustes osalevat ja kommenteerivat rahvast kehastub koor. Inglismaal ja Itaalias: kontsert ettekanded Saksamaal: kiriku zanr Tuntuim oratooriumi looja on Georg Friedrich Händel. Saksamaa kiriku oratooriumi ja passiooni alusepanijaks oli Heinrich Schütz (1585 - 1672), keda peeti 17.saj saksa suurimaks muusikuks. Passioon ehk Jeesuse kannatuslugu Tekst võetud Uue Testamendi evangeeliumitest (Matteuse, Markuse, Luuka, Johannese) Passioon on oratooriumi tähtsaim alaliik.
Kui pole põhjust infos kahelda, reporter ise nägi sündmust või on tegemist üldtuntud faktidega, siis pole atributsiooni vaja. Infoallikas tuleb alati anda järgmistel juhtudel: • Kui kedagi on tsiteeritud otse-kaudselt. • Kui ajakirjanik pole ise sündmuse pealtnägija ja info pole avalike allikate abil kontrollitav. • Kui on põhjust kahelda info täpsuses. • Kui materjal võib kedagi solvata vms. • Kui ajakirjanik esitab hinnangulist või kommenteerivat infot – ei tohi paista ajakirjaniku sekkumine Lisaks on vaja atributeerida selleks, et lugeja saaks aru jutust: • Kui tegelasi on palju, on tarvis atributsiooni, et oleks selge, kes mida ütles. • Kui loos on konflikt, mille kohta antakse vastandlikku infot, siis tuleb info atributeerida nii, et lugeja teaks, kes millist vaadet esindab. • Lugudes, kus info tuleb erinevalt allikatest, tuleks kõik allikad välja tuua. Kui palju ja kus atributeerida?
Tsitaadis ei tohi liita üheks lauseks mitmest eri kohast võetud lausekatkeid. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa ehk väljajäetavad (autori arvates liigsed) lauseosad või sõnad asendatakse kaldkriipsude vahel mõttepunktidega (/…/). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis kommenteerivat laadi ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viidata algallikale või autorile. Autor annab teise autori töös esitatud seisukohti ja tema teksti teatavaid osi edasi vabas vormis, oma sõnadega. Mõnikord võib refereering tugineda ka mitme autori eri töödele. Sel juhul tuleb neile kõigile ka viidata. On vajalik, et refereeringuid täiendaks ka uurimuse autori oma seisukoht refereeritavas küsimuses.
nimeliselt), siis käsitletakse asutust või organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing, 2000, 14). Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud
organisatsioon (autoreid ei ole välja toodud nimeliselt), siis käsitletakse asutust või organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing, 2000, 14). Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud
Kui allikmaterjali autor on asutus või organisatsioon (autoreid ei ole välja toodud nimeliselt), siis käsitletakse asutust või organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing 2000:14) Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi...1999:10) Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat esitust (oma sõnadega). Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. 3 3 Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu
annaabi.ee 
