HEITI TALVIK Elutee · 9.11.1904-18.06.1947 · Sündis Tartus · Asus õppima Tartu Ülikooli filosoofiataduskonnas · 1937. aastal abiellus Betti Alveriga · 1945 arreteeriti NKVD poolt · Suri Tjumeni oblastis Luulekogud · ,,Palavik" (1934) · ,,Kohtupäev"(1937) Luule üldiseloomustus Dekadentlik stiil Naturalismi sugemed Sümbolistlikud sugemed Filosoofilised otsingud Fööniks Ma uuena tõusen tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väär-mina ning eba-maailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul - Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. AITÄH KUULAMAST!
Postuumselt avaldati valimikud ,,Väike luuleraamat "(A.Sanga koostatud)," Luuletused", ,,Kogutud luuletused". Mõjutas oma loomega J.Kaplinskit, H.Runnelit, V.Luike, J.Viidingut, D.Karevat. Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka. Ah, ma teadsin juba noorelt: Kandes risti eikellegi kasuks Ma uuena tõusin tulest, Raheroosk mu rapsab toorelt viimne veri me soonist nõrgus. sai tuhaks mu koltuv kest. ja ma kukun valmimata Kõigi me piinade tasuks Ma kergem udusulest kõrgelt elupuust. on paigake põrgus. ja tugevam terasest. Kukun viljaks valmimata (,,Jumalate hämaruses" (luuletus ,,Fööniks"-näeb mahajäetuse meeleheide ja ette enda tuhast tõusmist. ja mu laul jääb salmimata, lootusetus) Kirjutatud enne
Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased, mis oma ladvastikud peitnud uduloori. Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori sa läbi värisevi lehi paista lased. Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte, mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast, sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksin pesast, uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte. Fööniks Ma uuena tõusen tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väärmina ning ebamaailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. KASUTATUD KIRJANDUS http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/heititalvik
aastate eesti luulemeistrite ritta. Vähesel määra tegeles tõlkimisega. Postuumselt avaldatud valimik ,,Väikese luuleraamatu" sarjas 1968 ja ka noorus- ning hilisvärsse sisaldav ,,Luuletused" (1988). Rootsis on avaldatud Talviku ,,Kogutud luuletused" (Stockholm 1957). 7 3. Peatükk 3.1. Heiti Talviku luuletuse ,,Fööniks" analüüs ,,Fööniks" Ma uuena tõusin tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väär-mina ja eba-maailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. ,,Fööniks" on sümboliterohke luuletus, mille iga värsirida avab uue tasandi. Fööniks (kr.
kuis mu süda linnulauluks hajub."(,,Pagulane"). Jätkuvalt püsivad looduslikud elemendid ning veidike on kurblikku romantilisust. Talviku käsikirja jäänud luuletus ,,Fööniks" on sümbolistlik. Fööniks ise on surma võitja. Legendide järgi ta elas 500 aastat, misjärel ehitas endale rohtudest pesa. Surres toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ning põleb tuhaks. Ta tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna- võidab surma. ,,Ma uuena tõusin tulest,/ sai tuhaks mu koltuv kest./ Ma kergem udusulest/ ja tugevam terasest.". Värssidest õhkub puhastuse tunne ning tahtmine liikuda edasi. Soov on jagada rõõmusõnumit kõigiga, mitte hoida endale: ,,Viin kõikjale valgust ja rõõmu,/". Luuletaja on jõudnud pöördelise lõpuni, edasi saab minna, kui maha jätta kõik vana ja halb. Selle luuletuse aastanumber on 1945, aasta, mil arreteeriti Heiti Talvik. Luuletuses on midagi uudset ja värsket, vabastavat
17. või 18. juulil 1947..." Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses. Eksituste eest tuleb maksta kõrget hinda... Surra võib looja, kuid mitte tema loodu. Luuletuses "Magaja" ütleb Talvik sõnad, mis jäädvustavad tema loomingu püsivuse: Ei riiva mind kõduingel ka sügava liiva all. Mu hingetõmbed on pikad, ma magan kui metall. Käsikirja jäi ka Talviku 1945. aastal kirjutatud "Fööniks": Ma uuena tõusin tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väär-mina ja eba-maailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. Karl Ristikivi ütleb: ..."Talviku kõneviis on alati otsene, mitte mõistukõneline või
nii paiskub hulkade jõõr. Koomale tõmbub äikesepilvede sõõr. Piksevarrastada viimne kui maja! Sest igas pätis ja pükstepressijas võib äkki ärgata Lunastaja - Messias! 12 Hädalipp kas vinnata varda või alandlik selga küür? Ei! Kõhklejad kõik üle parda ja kindlamalt pihku tüür! Trotsides katastroofi tormipuskarit rüüpab laev. Meie kohus on sundida saledasse stroofi elementide pime raev. (,,Dies irae", 1934) Ma uuena tõusen tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väär-mina ning eba-maailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul - Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, 16 mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. (,,Fööniks", 1945)
annaabi.ee 
