koostisest, millega kaasneb värvuse muutumine ning materjaliga kokkupuutuvate esemete värvumine. Antud laboratoorne töö keskendub ühe mehaanilise teguri, hõõrdumise, mõjule värvuse püsivusel. Antud laboratoorses töös uuritakse materjali värvuse hõõrdepüsivust hõõrudes uuritavat materjali vastu valget testriiet. Peale katsetamist toimub materjali värvuse muutuse hindamine hall-valge etalonskaala järgi ning värvuskoordinaatide mõõtmisel kolorimeetriga. 2. Töö käik 2.1. Töö vahendid 1. Katsetatav materjal 2. Valge testriie 3. Käärid 4. Hõõrdeseade 5. Hall-valge etalonskaala ja hall etalonskaala 2.2. Tegevuskava 1. Lõigata uuritavast kangast välja kaks katsekeha mõõtmetega 150x120 mm 2. Võtta valge testriide karbist kaks katsekeha. 3. Teostada proovi ja testriide värvuse mõõtmine kolorimeetriga. 3. Kuiva hõõrde puhul: Kuiv testriide proov kinnitada hõõrdeseadme „sõrme“ külge ja
analüütiliste tegurite (nt tundlikkus, takistusteta vabanemine) kaalumine. Analüüsi tüüp võib märkimisväärselt mõjutada tulemust. Näiteks mõnes instrumendis mõõdetakse toitaine kogus, sealhulgas orgaanilised või anorgaanilised vormid, teised mõõdavad ainult anorgaanilisi vorme. Isegi laborid, mis kasutavad sama kvantifitseerimismeetodit, annavad erinevaid tulemusi. Näiteks Ameerika Ühendriikide 9 laboratooriumi hiljutist võrdlust, mis hõlmasid kolorimeetriga kolmekümme meetrit, kasutati 24 mullaproovi 9st seisundist, teatas Mehlich-III keskmisest 10%, Bray-I puhul 13% ja Olsen fosfori testide puhul 22% ( 5). Nitraati saab pinnases hõlpsasti mõõta, kuid mulla kogus ühel ajal ei pruugi näidata, kui palju taimed kasvuperioodi jooksul saavad, kuna orgaanilistest vormidest saab vabastada olulisi anorgaaniliste ainete koguseid (nn mineralisatsioon) . Kahjuks pole anorgaanilise N
HCl maht 10 4 1 0,5 - - - - - ml KOH maht - - - - - 1 3 6 10 ml Vee kogus - 6 9 9,5 10 9 7 4 - ml Mõõdetakse saadud lahuste pH. Edasi mõõdetakse lahuste optiline tihedus D fotoelektriliselt, kasutades filtrit =364 nm. Lahused valatakse peale mõõtmist küvettidest tagasi kolbidesse. Lahuse optilise tiheduse mtmine kolorimeetriga KK-2M Kolorimeetris võrreldakse valgusvoogu F0, mis on läbinud lahusti (või kontrolllahuse, mille suhtes mõõtmist sooritatakse) ja valgusvoogu F, mis on läbinud uuritava lahuse. Valgusvood F0 ja F muundatakse fotoelementide abil elektrisignaalideks, mida töödeldakse kolorimeetri minielektronarvuti abil. Kolorimeetri tablool ilmub numbriline näit kas läbitavuse või ka optilise tihedusena (või ka kontsentratsiooni või aktiivsusena).
Suurimaks määratavaks kontsentratsiooniks (cmax) on lahuse kontsentratsioon, mille puhul neeldub 90% valgusest. 2 Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A)
Suurimaks määratavaks kontsentratsiooniks (cmax) on lahuse kontsentratsioon, mille puhul neeldub 90% valgusest. 2 Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A)
peegelduvad ja punased fluorestseeruvad kaldtriibud vastavalt joonisele 5: Joonis 5. N kategooria sõiduki tunnusmärk. a, b, c ja d on näited tunnusmärkide paigutamisest veduki (v.a sadulveduk) ja veoauto tagaosale. Kontrollimine: 1) TÜ mõõdulindi ja vaatlusega; 2) TK ja TJV katsetustel vastavalt Ereegli nr 70/01 metoodikale. Värvused määratakse elektroonilise kolorimeetriga CIE koordinaatide süsteemis. [RTL 2002, 106, 1575 jõust. 01.01.2003] Kood 118. Kasutustõkis ja häireseade Nõuded: 1) mootorsõidukil peab olema kasutustõkis. 1997. a või hiljem valmistatud mootorsõiduki kasutustõkis peab vastama E-reegli nr 18 või direktiivi 74/61/EMÜ nõuetele, mootorratta juhtrauaga sõidukitel E-reegli nr 62 või direktiivi 93/33/EMÜ nõuetele; 2) kasutustõkis peab olema kas mehhaaniline, elektriline või elektrooniline;
Määramine Määramisel toimub järgmine protsess. Isoelektrilises punktis on molekul kõige kõvemini pakendunud. Seda seepärast, et samamärgiliste ioonide proportsioon on võimalikult väike (kuigi mitte 0). Isoelektrilisest punktist molekulid keerduvad lahti. Kõvemini pakendunud kujul hajutab molekul valgust rohkem. Seega saab iseoelektrilisi punkti määrata hägususmaksimumi järgi. Selleks kasutatakse erineva pH-ga lahuseid, mis sisaldavad sama koguse mingeid aineid. Seda uuritakse kolorimeetriga, mõõdetakse hägussu ja siis isoelektriline punkt. Kolloidkeemia Kristian Leite 2012 Materjal/aine Kalju Lott 28. Kolloidsüsteemide püsivus ja koagulatsioon. Schulze-Hardy reegel. Kolloidlahuste püsivus kineetiline ja agregatiivne Kolloidlahuste püsivus on kolloidlahuste võime säilitada oma olekut s.t
annaabi.ee 
