Edasi mõõdetakse lahuste optiline tihedus D fotoelektriliselt, kasutades filtrit =364 nm. Lahused valatakse peale mõõtmist küvettidest tagasi kolbidesse. Lahuse optilise tiheduse mtmine kolorimeetriga KK-2M Kolorimeetris võrreldakse valgusvoogu F0, mis on läbinud lahusti (või kontrolllahuse, mille suhtes mõõtmist sooritatakse) ja valgusvoogu F, mis on läbinud uuritava lahuse. Valgusvood F0 ja F muundatakse fotoelementide abil elektrisignaalideks, mida töödeldakse kolorimeetri minielektronarvuti abil. Kolorimeetri tablool ilmub numbriline näit kas läbitavuse või ka optilise tihedusena (või ka kontsentratsiooni või aktiivsusena). Kolorimeeter lülitatakse vooluvõrku, vajutatakse klahvile ja lastakse 15 minuti jooksul soojeneda. Seadme nullseisu kontrollimiseks tõstetakse mõõteboksi kaas üles ja vajutatakse klahvile 0. Kolorimeetri tablool ilmub vilkuvast komast vasakul sümbol 0 ,
Selleks asetasin pH-meetri elektroodi mõõdetavasse lahusesse ning lasin masinal näidu fikseerida. Iga mõõtmise järel loputasin elektroodi destilleeritud veega ning kuivatasin paberiga, alles mõõtsin järgmise lahuse pH. Mõõtsin ka lahuste optilise tiheduse D fotoelektriliselt, kasutades filtrit =364 nm. Mõõtmiseks kasutasin kolorimeetrit, kus võrreldakse valgusvoogu F0, mis on läbinud kontrolllahuse (destilleeritud vee) ja valgusvoogu F, mis on läbinud uuritava lahuse. Kolorimeetri lülitasin vooluvõrku ja lasin soojeneda. Kontrollisin seadme nullseisu. Mõõtboksis oli kaks kohta küvettide jaoks, millest tagumisse küvetti panin destilleeritud vee ning esimesse uuritava lahuse. Küvettide nihutamiseks valguskiire teele kasutasin kolorimeetri esiküljel olevat hooba. Läbitavusteguri mõõtmiseks lülitasin kõigepealt valguskiire teele küveti destileeritud veega ning vajutasin klahvile ,,K1". Seejärel lülitasin valguskiire teele uuritava lahuse ning vajutasin
Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A). Standardlahuse ja uuritava lahuse absorbtsioonide võrdlemisel on võimalik uuritava aine kontsentratsiooni määrata. A muundatakse fotoelemendi (4)
Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A). Standardlahuse ja uuritava lahuse absorbtsioonide võrdlemisel on võimalik uuritava aine kontsentratsiooni määrata. A muundatakse fotoelemendi (4)
Kolorimeeter – mõõdab kolorimeetrilisi väärtusi ehk numbreid, mis võtavad aluseks nägemisaparaadi komponentide reaktsioonid ja mille põhjal saab hinnata, millal metamerism ilmneb ja millal mitte. Spektrofotomeeter- Spektrofotomeeter mõõdab värvide aboluutväärtusi Lab-is Mõõdetud värvide väärtuste erinevusi väljendatakse ΔE abil Spektrodensitomeetrid -ühendavad endas fotospektromeetri, kolorimeetri ja densitomeetri omadused ning võimaldavad kontrollida nii värvuseid, värvuste muutumist, paberi kvaliteeti 48. Kirjelda värvide konstantsust Värvuste konstantsus ilmneb inimese võimes näha värvusi muutumatutena. Vaadates värvi ühtedes valgustingimustes ja seejärel intensiivistades sellele värvile pealelangenud valgushulka 2 korda, ei taju me ometi seda värvi 2 korda intensiivsemana 49. Kuidas arvutis värve defineeritakse
valgu seondumine plastikpinna külge. Edasi välditakse mittespetsiifiline seostumine, nt valgu kaseiini abil. Kantakse peale analüüsitav seerumlahjendus (primaarne antikeha) ja inkubeeritakse. Inkubatsioon ensüümiga (AP- alkaalne fosfataas või HRP- peroksüdaas), mis on konjugeerunud sekundaarse antikehaga. Märgise hulga mõõtmine- ensüümaktiivsus määratakse kromogeense substraadi abil. Substraadilahus muutub ensüümaktiivsuse toimel värviliseks, spetsiaalse kolorimeetri (ELISA plaadi lugeja) abil mõõdetakse igas augus värvuse intensiivsus (optiline tihedus). ELISA sobib suurte analüüside hulga skriinimiseks, tema analüütiline tundlikkus on väiksem kui radioimmuunmeetodil, kasutatavad reaktiivid on aga stabiilsemad. Kasutatakse ära ensüümi katalüüsivaid omadusi, neutraalse substraadi ensümaatilisel töötlemisel tekib värviline produkt, mida saab detekteerida. Kasutatavad ensüümid pole substraadi suhtes valivad
annaabi.ee 
