Keemilised omadused: > soojendamisel hapetega hüdrolüüsub glükoosiks > tselluloosi molekulis on iga glükoosijäägi kohta kolm hürdoksüülrühma --> sp avaldab tselluloos mitmealuselise alkoholi omadusi. Kui igast glükoosijäägist reageerib vaid üks hüdroksüülrühm lämmastikhappega, siis tekib mononitrotselluloos. Mono- ja dinitrotselluloosi segu nimetatakse kolloksüliiniks e kolloodiumvillaks. Selle lahustamisel eetri ja alkoholi segus tekib kolloodium. Ravib haavu. Kolloodiumi ja kampri segust toodetakse läbipaistvat plastmassi tselluloidi (kergsüttiv) --> mänguasjad, lakid, filmilint. Taimedes on tselluloos vajalik rakukestale, sellest see põhiliselt koosnebki. Tselluloosist ei saa organism praktiliselt üldse energiat, inimorganismis puuduvad ensüümid, mis lõuhustaksid tselluloosi. Mikroorganismidel on tsellulaasi ensüümid. Inimtoidus siiski vajalik, mitteseeditav tselluloos põhjustab peristaltikat, mille tõttu liigub toit läbi seedekulgla.
Lisaks tavalistele kahest teineteise suhtes liikuvast puitosast koosnevatele kaameratele ehitati neid ka päris mitmest kastist koosnevatena. (http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia_ajalugu) TLÜ Haapsalu Kolledz 3 Johanna Reilson Referaat Digifotograafia ajatelg 1850-1855 2011 2. 1851 Inglane Frederick Scott Archer avalikustas kolloodiumi kasutamise. Kolloodium on nitrotselluloosi lahus dietüüleetri ja etanooli segus, mis kuivamisel moodustab puhta läbipaistva plastmassi-taolise kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga üks suur viga. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, siis oli vajalik piltide säritamine ja ilmutamine
Kõik mida vaja läheb on fotoaparaat ja pildistamis tingimused. Fotoateljeed pole väga kallid ja on kättesaadavad kõigile. Inimesed saavad tellida piltniku omale isegi koju. Enne ateljeesse minekut saab internetis vaadata erinevaid firmasid ja nende näidispilte. Kuigi tänapäeval saab igaüks teha endast ka ise pilti, on ka neid, kes hindavad professionaalset tulemust ja kauneid fotosid. 17 3.3. Levimine massidesse Inglane Richard Leach Maddox asendas 1871. aastal valgustundliku kolloodiumi zelatiiniga, mille emulsioon sidus end hästi jood- või broomhõbedaga. Nii õnnestus valmistada uuetüübilisi 14 http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia_ajalugu - 6.12.2013 15 http://www.slideshare.net/eerokangor/fotograafia-ajalugu-1-loeng-5230072 - 9.12.2013 16 http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu - 4.12.2013 17 http://www.olev.ee/fotograafi_hinnakiri.html- 4.03.2014
Konserveerimine hõlmab enamikel juhtudel fotodokumentide läikepoolt, emulsioonipoolel esinevate vigade puhul pöörduda spetsialisti poole. Konserveerimisel peab tundma fotomaterjale, et mitte kasutada valesid vahendeid. Unikaatide puhul tuleb kõne alla ainult ümbriskarpide puhastamine ja parandamine, klaasita unikaadi pühkiminegi võib teda kriimustada. Kolloodiumnegatiive ei või puhastada alkoholi või eetriga, sest emulsioonile sattununa lahustavad need ained sideainena kasutatud kolloodiumi ja negatiiv hävib (Filmiarhiiv, 2015). Audiovisuaalsete teavikute konserveerimistöid teostatakse filmiarhiivis, kus valmistatakse neid ette ka digiteerimiseks. Ümbristamine Õige ümbristamine on üks fotokogu säilimise eeldusi. Erinevate mõõtmetega fotomaterjale ei või säilitada ühte karpi või mappi asetatuna, sest nad võivad üksteist deformeerida, klaasnegatiivide puhul üksteist katki murda.
võimaluse pilte paljundada. Nii jõuti järeldusele, et valgustundlikuks on vaja muuta klaasplaat. Esimese sellise tehnika töötas välja 1847. aastal prantslane Calude Felix Abel Niépce de St.-Victor, kes kasutas kaaliumjodiidi, mis hoiaks klaasil kinni valgustundlikku hõbejodiidikihti. Praktilist kasutamist see tehnika aga ei leidnud, sest juba 1851. aastal avalikustas inglane Frederick Scott Archer kolloodiumi kasutamise. Kolloodium on nitrotselluloosi lahus dietüüleetri ja etanooli segus, mis kuivamisel moodustab puhta läbipaistva plastmassi-taolise kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga üks suur viga. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, siis oli vajalik piltide säritamine
annaabi.ee 
