Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 k g. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakasoranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. KONNAKOTKAS HIIREVIU
· Eoslehekesed: valkjad, roosakak varjundiga, vanemalt roosakaskollased, lühidalt jalale laskuvad · Jalg: määrdunudroosakas, koobaslaikudega, torujas, kuiv, kuni 6x2 cm · Seeneliha: valge · Kaasikutes ja kase-segametsades, ainult kaskede all, väga sageli; üks tavalisemaid Eesti seeni. Juulist oktoobrini. Värskelt mürgine, kupatatult hea söögiseen. Kuuseriisikas · Viljakehad: piimmahlaga, kollakasoranzid, tugevalt laiguti või üleni hallikasrohelised, õhukeselihalised. · Kübar: selgete ringvöötidega, limane, kuni 10 cm. · Eoslehekesed: laialt jalale külge kasvanud. · Jalg: koobaslaikudeta, kuiv, kuni 6x2 cm · Seeneliha: valkjasoranz kuni rohekas, väga vesine. Maitse mahe, muutub kurgus tugevalt vihakaks. · Kuusikutes ja kuuse-segametsades, ainult koos kuusega, väga sageli. Augustist novembrini. Söödav värskelt.
Botaanikaaias. Parimad astelpaju sordid: 'Botanitseskaja' tuntuim sort meie suuremates istandikes. Lehed suured, siledad, läikivad ja dekoratiivsed. Vähem astlaid. Viljad keskmise suurusega, ovaalsed ja kollased, eralduvad suhteliselt kergesti ning kuivalt. Viljakest tugev, viljaliha mahlakas, hapu ja meeldiva aroomiga. 'Trofimovskaja' võrdlemisi astlaline, meil küllalt hea talvekindlusega. Viljad suured, ovaalsed kollakasoranzid ning tiheda kestaga. Viljaliha mahlane, hapukas, nõrga aroomiga, meeldiva maitsega. Väga maitsvate viljadega sort, sobib hästi külmutamiseks. 'Avgustinka' nõrgalt astlaline, lehed suured, viljad väheldased, punakasoranzid ning tugevasti võrsele kinnitunud. Vilja alusel punased täpid. 'Otradnaja' viljad väheldased, ümmargused ning kinnituvad tugevasti võrsele. Viljakest õhuke ja punakasoranz, särav. Viljaliha mahlane, hapu, nõrga aroomiga, mõrkjas.
Füüsal Kirjeldus Füüsal pärineb Kesk- ja Lõuna-Egiptusest. Söödavate marjadega füüsaleid on maailmas päris mitu liiki, mõnda neist nagu maasikafüüsal (vili kaalub kuni 10 g ning meenutab lõhnalt ja maitselt metsmaasikat) ja mehhiko füüsal (vili kaalub 30-80 g, meenutab tomatit), saaks meilgi katmikalal kasvatada. Poodides müüdav peruu füüsal, mis kõikjal subtroopikas ja troopikas on tuntud marjakultuur, on eekõige hea veinimari. Füüsalil on ümmargused kollakasoranzid paberõhukeste tupplehtedega viljad. Viljaliha on pehme ja mahlane ning meenutab veidi küpset karusmarja. Kasutamine · Pese vilju kuuma veega, et paremini eemalduks liimjas aine, millega viljad on kaetud. · Füüsalil süüakse kogu vilja koos koore ja väikeste seemnetega. · Peruu füüsal sobib pestult ja poolitatult puuviljasalatitesse ning boolidesse. · Füüsalit, kui võimalik siis koos dekoratiivsete tupplehtedega kasutatakse meil siiski
Kakaopuu kodumaa oli algselt troopilises Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, tänapäeval kasvatatakse seda ka Ghanas. Euroopasse toodi kakao Christoph Kolumbuse ja Mehhiko vallutaja Hernando Cortezi poolt. Kakaopuu kasvab kuni 15 m kõrguseks, kuid istandustes lastakse neil kasvada ainult 5-6 meetrini. Pite värvus varieerub valgest punakani ja need asetsevad otse tüvel. Pitest arenevad kõhukad, meloneid meenutavad viljad, mis küpsedes on algul rohelised, siis kollakasoranzid ja lõpuks purpurpunased. Vilja sees on punakas viljaliha, milles asuvad ridade kaupa roosad seemned -kakaooad. Viljad lüüakse puu otsast maha ja seemned võetakse välja ning fermenteeritakse, s.t. lastakse käärima. Kuus päeva hiljem pannakse oad päikese kätte kuivama. Alles siis omandavad nad tüüpilise tumeda värvuse ja aroomi. Kuivatatud oad viiakse vabrikusse, kus need sorteeritakse, röstitakse ja vabastatakse rabedatest koortest. Seejärel algab pikaldane jahvatamisprotsess
Mandariinid on apelsinidest väiksemad (kuid mitte kõik), õhema ja kergesti eraldatava koorega ning kujult lapikud. Mandariinide sordirühmad on mandariinid (punakasoranzid), satsumamandariinid (kollakad, mahlased, hapukad, seemneteta), klementiinid (eelmistest väiksemad, punakasoranzid, magusad, veidi mõrkjad, seemneteta), mineoolad ehk vilkingid (suureviljalised, paljude seemnetega), tangeriinid (väikeseviljalised, kollakasoranzid, seemneteta), tangelod ehk uglid (greibi, apelsini ja tangeriini hübriid, 400...600g, ümmargune, paksu koorega, kollakaspruun). Mandariine kui jõuluvilju tuuakse tavaliselt sisse novembrist jaanuarini. Sidrunid erinevalt eelmistest sisaldavad vähe suhkrut kuni 5% ja palju happeid kuni 7%. C-vitamiini sisaldavad 50...90 mg 100 g kohta. Vili on munakujuline, koor kollane. Laimid ehk limetid on sidrunist veidi väiksemad ja ümaramad. Koor on roheline ja maitse mõrkjashapu
annaabi.ee 
