Ilmar Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel nooremad vennnad Heino ja Olev. Ilmar Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932. aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja suundus õppima Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium). Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk Pudi, kes andis matemaatika ja füüsika tunde. Direktoriks oli Karl Koljo, kes ühtlasi andis klassile eesti keelt. Ernst-Peterson Särgava ehk Habe oli sel ajal kooli inspektor. Temaga puututi kokku iga kolmapäeva hommikul, kui toimus aulas hommikupalvus. Mikiveri kehalise kasvatuse õpetajaks oli Voldemar Resev-Resel, hüüdnimega Resu. 1939. aastal kirjutas Ilmar Mikiver Reaalkoolile hümni
Ilmar Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel nooremad vennnad Heino ja Olev. Ilmar Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932. aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja suundus õppima Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium). Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk Pudi, kes andis matemaatika ja füüsika tunde. Direktoriks oli Karl Koljo, kes ühtlasi andis klassile eesti keelt. Ernst-Peterson Särgava ehk Habe oli sel ajal kooli inspektor. Temaga puututi kokku iga kolmapäeva hommikul, kui toimus aulas hommikupalvus. Mikiveri kehalise kasvatuse õpetajaks oli Voldemar Resev-Resel, hüüdnimega Resu. 1939. aastal kirjutas Ilmar Mikiver Reaalkoolile hümni
aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken. Seitse Helme koguduse meest (kindralid-ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraaz klaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest. Pidulik akende üleandmise jumalateenistus peeti 4. juunil 1939. Sama aasta jõuluks jõudis kirikusse ka elekter. Järgmisest aastast algas aga Helme kirikule halb aeg. Pärast 1940. aasta juunipööret tõsteti kiriku elektrimaks mitmekordseks. Sama aasta augustis võeti
aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken. Seitse Helme koguduse meest (kindralid- ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraazklaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest. Pidulik akende üleandmise jumalateenistus peeti 4. juunil 1939. Sama aasta jõuluks jõudis kirikusse ka elekter. «170 elektriküünalt, neli lampi ja neli välislampi oma 4500 küünla tule valgusjõuga muudavad meie hämara kiriku helevalgeks ja säravaks nagu pühalikuks valgustempliks,
loodusnimed) osas lubati piirduda ainult murdelisele originaalhääldusele vastava kirjapildiga. Sellest otsusest ajendatult andis Emakeele Selts välja soovitused (Päll 1997), kuidas kohanimede võrupärast hääldust kirjapildis edasi anda. Võru Instituut nõustus üldiselt nende soovitustega, kuid taotles lisaks võimalust märkida põhikaardil ka kohanimes esinevat eriti tugevat palatalisatsiooni, sest nii märkimata jätmine, nagu Tona, Kolo, kui ka j-ga märkimine, nagu Tonja, Koljo, on ühtviisi kaugel originaalhääldusest Ton´a, Kol´o. Palatalisatsiooni akuudiga märkimist lubatigi erandina kaartidel, kuid mitte kohanimede ametlikus kirjakujus. Kõik muud murdejooned, mida on võimalik edasi anda eesti kirjaviisi vahenditega, osutusid ühtäkki vastuvõetavateks nii kohanimekomisjonis esindatud nimeuurijatele, kartograafidele kui ka riigiametnikele. Peamised kasutusele tulnud Võru murde jooned on: ä-harmoonia (Härämäe),
annaabi.ee 
