noorteõhtu. Lisaks neile: häälteenamus, keeltekool, käterätik, kätekreem, kiirtepärg, teedeministeerium, vennastekogudus, koertenäitus, vanadekodu, tütarlastekoor, vanematekogu, saadikutekoda, hingedepäev, pühadekaart, rahvastepall, võõrastemaja, meremeestekodu, invaliididekodu, teadetebüroo. Nimisõna KLK: kohanimed Kohanimedes kirjutatakse tavaliselt nimi talle järgnevast tüübinimetusest lahku. Kokkukirjutus on vajalik siis, kui tüübinimetuseks on sõna maa (Saaremaa, Iirimaa, Svaasimaa, Uus Meremaa). *Lahku kirjutatakse tüübinimetus maa vaid siis, kui nimeks on isikunimi (Franz Josephi maa, Baffini maa) või kui tüübinimetus on mitmuses ja tähistab riike (Euroopa maad, Aafrika maad, Skandinaavia maad jm). *Sellel reeglil on siiski erandeid, sest Baltimaad, Põhjamaad, Idamaad, Õhtumaad, mis samuti tähistavad riike, kirjutatakse siiski kokku.
Koostas: TAAVI. KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE Kokku- ja lahkukirjutamisel tuleb arvestada seda, et tavaliselt kirjutatakse sõnad lahku, sest nad on iseseisvad, iga sõna kohta saab esitada küsimuse. Kokkukirjutamiseks peab alati olema mingi põhjus: kas vormiline, sisuline või on kokkukirjutus saanud tavaks. Liitsõnal on üks pearõhk ja see on täiendsõnal. Iga teistest sõnadest lahku kirjutatud sõnal on oma pearõhk. NIMISÕNA + NIMISÕNA Reegel: ! Kui täiendsõna on ainsuse nimetavas, s-lõpuline või lühenenud tüvega, kirjutatakse see alati põhisõnaga kokku. Elamisvääriline, kinnipidamiskoht, kirjutamisoskus, kloonimisvastane, täienduskursustele, kasvatusmeetoditega, luksusjahid, kutseharidussüsteem, soovahetusoperatsioonid Reegel #2:
Üht mõistet tähistavate rindliitsõnade moodustusosad harilikult ei ühildu. Sidekriipsuga ühendatud rindliitomadussõnas võivad käänduda ka mõlemad moodustusosad (mahlaka-muheda tooniga). Rindliitomadussõnade hulgas on nii kinnistunud lekseeme kui ka tekstiliitsõnu. Rindliitomadussõna esiosa võib olla ka v-kesksõna (Pulss aeglane ja kaduv-nõrk). Kokkukirjutamine sidekriipsuga või ilma võib kallutada tõlgendust ühes või teises suunas: sidekriips viitab pigem rindliitsõnale, kokkukirjutus laiendliitsõnale, vrd hallikas-sinine ja hallikassinine, pimestav-valge ja pimestavvalge. Rinnastava seosega on ka kordustüvelised liitomadussõnad: sinisinine, punapunane, pisipisike. Neidki võidakse liita sidekriipsuga.
-gile, -vel ~ -vil, -vele ~ -vile, -ldasa, -si, -kuti, -stikku 9. Liitsõna foneetiline, morfoloogiline ja semantiline iseloomustus. Liitsõnale on tunnuslik kokkuvormistus mis tahes ümbruses ja põhiosa mis tahes vormi korral. Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis – liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va∙naema, samal ajal kui fraasis on igal sõnal oma pearõhk, nt va∙na e∙ma. Ortograafias kajastab suulist kokkuvormistust kokkukirjutus. Liitsõna kokkuvormistusega kaasneb liitsõna grammatiline ja/või tähenduslik erinevus fraasist. Sellised ehitusmallid nagu liitsõnadel saagirikas, nõelterav jne puuduvad fraasidel. Eesti liitsõna eesosa jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks. See eristab nt liitsõna kalliskivi fraasist kallis kivi, vrd kalliskivist ja kallist kivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa
Kui determinanti nimes pole, on see elliptiline (ellips = väljajätt) nimetus, mis on tüüpiliselt asustusnimed, kasutatakse ainult atribuuti. Teoorias on elliptilised nimed olnud alati determinandiga, aga tänapäeval sünnivad kahepalgeliseks, st võivad olla determinandiga või ka mitte. Elliptilisus on tüüpiline asula- ja loodusnimedele, kus võib determinandi ära jätta, ilma et tähendus muutuks. Võib olla ka kokkukirjutus (nt Aruküla). Valedeterminant on näiteks Mõisaküla linnal. Atribuut – süntaktilises mõttes täiendsõna. Atribuudid võivad olla apellatiivid ehk üldsõnanimed, isikunimed või teised kohanimed või hoopis sellised järjendid, mille etümoloogia pole teada. Atribuut eristab üht sama klassi objekti teisest, on samaliigilised. Terminnimed – atribuut või determinant, s.o apellatiiv, mis käibib nimena, kui ei täpsustata, millega tegu.
annaabi.ee 
