ei tea=maitea); sõnavara on vulgaarsem, familiaarsem, argikeelsem; kasutatakse üneeme, pragmaatilisi partikleid(vat, noh, njaa); sõnu lühendatakse, et anda kiiremini edasi oma mõtet; hääldusviisi ja emotsioonide väljendamine, mitteverbaalse tegevuse väljendamine. NORMIKEEL Normitud keele grammatika on standardiseeritud, st on välja valitud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Puudub mitmekesisus(saab olla ainult kas õige või vale). On arendatud tavaliselt kohamurrete baasil(siis, kui tekkis vajadus, levis kirjaoskus, levis kooliharidus, levis meedia). · normikeel muutub iseseisvaks sõnad ja grammatilised vormid, mis puuduvad kohamurretes · puudub regionaalne identiteet · normitud grammatika, sõnavara ja ortograafa · pole aktiivselt ja laialdaselt kasutatav, sest suur osa ei valda seda korralikult · kasutatakse kirjas ja avalikus suhtluses Normikeele 3 seisundit: tunnusteta NK, ametlik keel, riigikeel.
suunad jäid mitmeti valitsevaks ka 20. sajandi teisel poolel. Selle mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb tänapäevalgi suuresti Saareste 1930. aastate töödest (eesti murdeuurimise ajaloo kohta vt Pajusalu jt 2002, 1.2). Uuel iseseisvusajal 1990. aastatel on siiski märgata eesti dialektoloogias murrangut, mis sai õigupoolest alguse juba 1980. aastatel. Murrangu paratamatuks taganttõukajaks on olnud traditsiooniliste eesti kohamurrete hääbumine. Tänapäeva Eestis toetub ajalooliste murrete uurimine juba vältimatult arhiivitööle. Murrete tasandumine eesti kõnekeele piirkondlikeks erijoonteks või parimal juhul emantsipeerumine uuteks kohalikeks kirjakeelteks, nagu Võru murde puhul, on toonud kaasa ka vajaduse uuelaadsete uurimismeetodite järele. Nagu rahvusvahelises lingvistikas, nii ka Eestis on osa murdeuurimisest lähenenud sotsiolingvistikale, uue teadusalana on esile kerkinud murdesotsioloogia
Oluline on, mil määral inimene kuulub teatud sotsiaalsesse võrgustikku või gruppi; - sotsiaalne varieerumine on tihedas korrelatsioonis stiililise varieerumisega: kui lingvistiline variaabel omab klassilist erinevust, siis kõrgemate klasside kasutatud variant omab kõrgemat staatust või prestiizi. Selle tulemusel püüavad kõik kihid situatsioonides, kus tähelepanu on keskendatud enam keelele, kasutada kõrgema staatusega variante (tavaliselt normikeelt); - samal ajal on olemas seosed kohamurrete ja sotsiolektide vahel: mida madalam sotsiaalne kiht, seda enam on inimese keeles regionaalseid jooni. Suurem osa regionaalseid erijooni on leitavad sotsiaalse skaala alumisest otsast. Sotsiaalne mobiilsus (Social mobility) Üks sotsiolingvistika lähtekoht on olnud arusaam, et inimene tahab tõusta oma klassist kõrgemale ja et kõrgem on prestiizne. Need on ülespoole liikujad (upwardly mobile):
moderaator, kes saab asju kustutada, nimemärgiline anonüümsus. Inimesed suhtlevad uutes olukordades ja uuel territooriumil. Keelekorraldus ja normikeel Normitud allkeeled normitud keele grammatika on standardiseeritud ehk välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles.normikeelel puudub mitmekesisus, saab olla kas õige või vale. Normikeel on arendatud välja olevate allkeelte, tavaliselt kohamurrete baasil. Eesti keeles algab normikeele arendamine reformatsiooniga, kirjakeel saab iseseisvaks 20.saj algul.eesti keeles on tugevust normitud ortograafia ja morfoloogia, vähem sõnavara ja veelvähem süntaks. Normikeelt kasutatakse peamiselt kirjas ja avalikus suhtluses.John Joseph on öelnud, et normitud keel pole kellegi emakeel. M.Stubbs on öelnud, et normikeel on kindla sotsiaalse kihi emakeel: haritud kesklassi oma. Normikeelel 3 seisundit: tunnusteta, ametlik keel, riigikeel.
fikseeritakse keelenorminguid. (nt eestikeelne terminoloogia) · keelekorralduse 3 osa: üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus · Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine (läbi toimetajate, õpetajate, keelenõuanne jne) + sõnaraamatud ja grammatikad! Üksikisikute roll Eestis suur. Keelereformi aeg 1907/12 - 1920. aastate keskpaik: · KK reform, tagajärjeks suur vahe kirjakeele ja kohamurrete vahel (vt murrete ja kirjakeele suhete kaart Pajusalu) · Soome laenud, eriti abstraktne sõnavara · Oskuskeele süstemaatilise arenduse algus 1907-1917 - 9 oskussõnastikku, üle 8400 termini · Oluliseks grammatilise varieerumise probleemid · 1908-11 neli keelekonverentsi (Tapa, Tartu, Tallinn, Tartu): variantsus ja ortograafia · Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918 esimene ÕS; tähtteos! Johannes Aavik (lõi vastupidise printsiibi):
annaabi.ee 
