(Tuhk) ja Salme Kauge. Peale Liigandi surma jäi koguduse juhtimine õdede hooleks. Koguduse tegevus Piiblitunnid Kristliku koguduse jaoks mängib Piibel üliolulist rolli. Piiblis sisalduva sõnumi ning õpetuse paremaks mõistmiseks ning sellega seonduvate küsimuste selgitamiseks ongi olemas Piiblitunnid. Koguduse piiblitund kujutab endast, nagu nimigi ütleb, kord nädalas Jumala Sõna ühisele uurimisele pühendatud aega. Ent piiblitund ei ole mõeldud üksnes koguduseliikmetele. Sellest võivad osa võtta kõik, kes tunnevad huvi Piibli ning selles sisalduva sõnumi vastu. Koguduse kammerkoor Koor teenib oma kuulajaid, kinnitades neid usus ning austades Jumalat tema päästetöö eest Jeesuses Kristuses. Hetkel kuulub koori pisut üle viieteistkümne inimese. Pühapäevakool Pühapäevakool on koguduse poolt lastele pakutav õppevorm, kus igal nädalalõpul peetavates
raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega. Pidurefektoorium Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Tegu on linnuse väiksuse tõttu algusest peale polüfunktsionaalse ruumiga, mis eeskätt täitis linnuse kiriku ilmalikele koguduseliikmetele mõeldud osa funktsiooni. Jumalateenistuste vaheaegadel oli see ruumiosa vajadusel kasutusel nii piiskopinõupidamiseruumi kui ka refektooriumina. Edelatiivas, saalruumi all asus üks kalorifeer sooja õhu kütteseadeldis (teine samasugune oli piiskopi keskmise eluruumi all). Ristvõlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Selgusetuks on jäänud
http://justus.anglican.org/resources/bcp/Communion_1548.htm), siis katoliku kirikus langetati see otsus alles Vatikani II kirikukogul (toimumisaastad 19621965). Põhjus, mis katoliku kirikus jagati armulauda ainult leiva kujul, seisnes aukartuses püha vere ees, aga ka hirm, et mõni tilk võib kogemata maha loksuda. Mõnel pool olid ainult leiva jagamisel hügieenilised põhjused. Alates Vatikani II kirikukogust jagatakse armulauda mõlemal kujul ka koguduseliikmetele. Seda küll väiksemates ringides näiteks laulatusel. (Frieling 1991: 26) Katoliku kiriku artiklites ,,See on meie usk" kirjutatakse aga: ,,Võtta vastu Jeesus leiva "kujul" või veini "kujul" tähendab võtta vastu kogu Kristus, kuna ta on täielikult kohalolev mõlemas elemendis. Kuid armulaua söömaaeg kui märk on täiuslikum, kui võtame Teda vastu mõlemal kujul."3 Anglikaani kiriku usuartiklites on kirjas: Issanda karikat ei tohi ilmikutele keelata; sest
mõisast maksvat kirikukümmnis ja koguduseliikmete annetused. Kuna Liivi ordu ja maa-aadel pidasid oma mõjualade kirikuid aineliselt ülal, siis valisid nad neisse oma äranägemisel ka vaimulikke, kelleks sattusid tihti tähtsamate suguvõsade liikmed. Hilisemal ajal ei arvestatud isegi seda, kas kandidaadil olid preestrile vajalik haridus ja oskused. Preestri praktiline tegevus seisnes seitsme sakramendi jagamisel koguduseliikmetele ja neile jumalasõna õpetamises. Preestrid pidid talurahvale õpetama meie isa palvet ja "Ave Mariat", 10 käsku, ja muud vajaliku hingeõnnistuseks. Pühitsemata abielud ja ristimiste mahapesemine keelati surmanuhtluse ähavardamisega. Need ja muudki usuelu parandamiseks tarvitusele võetud abinõud aitasid siiski vähe. Lihtsamadki usutõed jäid rahvale tundmatuteks. XIV sajandi algul korraldas Saare-Lääne piiskp Johannes IV
sõnavõttudele karjasekirjad, läkitused, pöördumised. Lisaks kirjasõnale on vaimulikel aga ka laiem mõju. EELK on väga vaimuliku keskne institutsioon, iga kogudus on teatud mõttes oma õpetaja nägu. Ka seetõttu on vaimulike enda arvamustel ja nägemustel oluline osa. Nõnda on Eesti vaimulike puhul kirjasõna kõrval väga oluline aga ka nende isiklik eeskuju, n-ö mitteformaalne mentorlus, mida nad on pakkunud kogudustes koguduseliikmetele või teoloogilistes õppeasutustes teoloogiatudengitele ehk tulevastele teoloogidele ja kirikuõpetajatele, vanemate vaimulike puhul samuti noorematele kolleegidele. Eesti kirikumaastiku väiksust arvestades on oluline silmas pidada vaimulike vaimulikku kujunemist ja arengut ehk teisisõnu kus on nad õppinud, kes on neid õpetanud, mida on nad lugenud? Ei saa unustada, et nõukogude ajal oli korraliku teoloogilise hariduse omandamine keeruline: õppimiseks puudusid vabad
tähtsuselt järgnes dekaan. Neil oli õigus piiskop valida, kuid kinnitama pidi selle ikkagi paavst. Sinod: Piiskopkonna vaimulikud koosolekud ja visitatsioonid e. kirikukatsumused. Missa: Pidulik jumalateesnistus. Liturgia: Muusikalissõnaline osa, mis domineeris missadel. Kihelkonnakirik: Oli kihelkonna keskuseks. Sageli asutati kihelkonna kaugematesse osadesse ka kabeleid, kus kiriklikke ülesandeid täitsid preestri asendajad- vikaarid. Preester: Ülesanne oli jagada seitset sakramenti koguduseliikmetele ja neile jumalasõna õpetamine. Said oma tulud eraldatud maalapilt ning mõisast makstavast kirikukümnisest (kümnendik mõisa kümnisest) Sakramendid: Jumalaarmu väljendavad kiriklikud toimingud (ristimine, leeritamine, armulaud, piht, viimne võidmine, preestriks pühitsemine, laulatamine.) Johannes IV Kievel: Saare-Lääne piiskop, kes korraldas oma valdustes ulatuslikke visitatsioone, mis tõid esile kirikute korralduse, pühameeste ahnuse jm. 19. Usupuhastus Eestis
annaabi.ee 
