• See raamat räägib ühest poisist Nicolas, kes käib umbes 3-4. klassis. • Raamat on jaotatud mitmeks osaks, iga osa räägib ühe juhtumi Nicolase elust. • Ühes loos leiab Nicolas ühe kodutu koera, teises loos üritab ta suitsetada, mõnes loos mängivad poisid jalgpalli, Nicolas unistab paaris loos ka tüdrukust nimega Louise. Mõnikord külastab nende kooli või klassi mõni tähtis inimene, kellega saab palju nalja. Loomulikult teeb Nicolas veel palju koerusi ja pahandusi. Kirjanikud • Raamatu on kirjutanud Jean-Jaques Sempe´ ja Rene´ Goscinny • Sempe´ on sündinud aastal 1932 Bordeaux’s. Ta on ka illustreerinud seda raamatut. Tänu tema poja Nicolasele, on ta saanud inspiratsiooni raamatusse. • Goscinny on sündinud aastal 1926 Pariisis. Ta õppis Buenos Airese Prantsuse Lütseumis. Ta on töödanud abiraamatupidajana, kunstnikuõpilasena reklaamiagentuuris, sekretärina, kunstnikuna ja ajakirjanikuna. Muid fakte:
Ning eriti hulluks kisub, kui leidub lhikondlaste seas keegi, kes ritab olemist veel raskemaks teha. Selleks sobib vga hsti vimukas leaedne. Kohe kui Eespere uus peremees Andres oma uude tallu kolib, ritab naabrimees Pearu teda sealt ve ja vimuga vlja sa. Ise aga el vanamees td teha ei armasta, priiskab ja kib laatadel, otsides vimalust end veel jukamaks ja thtsamaks teha. Tema t peale aega ei kuluta. Ning et oma muidu sna ksluisesse ellu sra tuua, joob ta end tis ja hakkab leaedse kahjuks koerusi tegema. Kui midagi muud le ei j, ka enda kahjuks, peaasi aga, et nalja saaks. Andres samal ajal aga rgab palehigis td teha, et oma talumbrusest teha liivase ja kuiva asemel viljakandev ja kasulik maa. Ta isegi ei mtle puhkamise peale. Ta elab vaid oma pere ilsa tuleviku nimel. Mida aeg sedasi, seda selgemaks saab Eespere peremehele, et Pearu ei jta jonni, tema kindel eesmrk on uus naaber Vargamelt minema ajada. Andres
vaheldumisest rääkis. Ta sai teada palju uusi fakte, mida ta tunnis unistades kunagi tähele ei olnud pannud ega polnud tegelikult üritanud ka nendest aru saada. Tasapisi muutus Toots nahaalsest bandiidist üpris mõtlikuks ja arukaks noormeheks, kes võttis omale õppimissuunaks geograafia ja ajaloo, kuna tema unistuseks oli reisida ümber maailma või minna Venemaale mõisnikuna elama. See aga ei tähendanud, et ta ei jäänud sama lustlikuks poisiks, kes vahepeal koerusi ei teinud ega teisi närvi ei ajanud. Kuna Joosepit ei saanud süüdistada ahnuses, kaebamises, tasumata võlas ega vihavaenus, unustati tihtipeale tema pahandused lihtsalt ära ja suhtuti temasse kui äärmiselt lõbusasse seltsimehesse. Vaatamata kõikidele tema geniaalselt ulakatele tempudele, jääb Tootsist alatiseks alles naljaka, seiklusrikka, vaheti väga õpihimulise ja süütu poisi kuju, mida mäletatakse kindlasti läbi aegade.
docstxt/.txt
sellises seisukorras, et ta alatasa verd köhis. Õnneks tuli appi üks võõrasõde ja võttis ta järgnevateks aastateks suuremaks enda juurde Peterburi lähistel olevasse suvilasse ning võimaldas talle ka koolihariduse, saates ta talviti tagasi ema juurde Tallinna kooli õppima. Pinna õppis kaks aastat ettevalmistusklassis, edasi läks Skoobe kooli, sealt edasi linnakooli, kus sai esimest korda mängida kaasa tatritükis. Pinna oli elav laps, ta armastas koerusi ning naerutas teisi tihti ka klassi ees vastates. Õpetajate arvates oli Pinna õige koht tsirkuses. Tallinnas sai ta tuttavaks Köhlerite perekonnaga, kes armastas ise teatrit teha oma vanas küünis. Pinnagi sai seal paar rolli teha. Nagu ta ise ütles, elas ta justkui kaksikelu, nimelt võõrasõe juures oli karm kord, distsipliin ning etikett, mida pidi järgima. See-eest kodus, Tallinnas, oli tal vabam elu, seal mängis ta paljajalu poisikestega mänguplatsil
Nad tahavad, et neid julgustatakse, kuid soovivad samas teada ka oma ohutuse raame ning on tänulikud, kui informeerime neid valikutest, millel võivad olla ebameeldivad tagajärjed. Vanemad ei tohiks lastele jutustada sellest, et mida tohib ja mida mitte. See muudabki indigolapsed jultunuks ja sunnib neid võtma sisse kaitsepositsiooni. Mis aga eristab indigolast lihtsast riiukukest? Viimane soovib tähelepanu äratada ning teeb selle nimel lakkamatult koerusi. Ja kui ta on saanud, mida tahtis, keerab ta vinti veel veidi, et näha, kus on tema piirid. Indigolaps aga teeb koerust selle nimel, et teda mõistetaks või temaga vähemalt arvestataks. Kui see on juhtunud, jätab ta järele. See, millele indigolapsed reageerivad, on austus nende kui tarkade inimeste ja laste tõsiselt võtmine ning nende probleemide austamine, mis on nende jaoks niisama rasked kui nemad on meie jaoks. Põhimõtted indigolaste kasvatamisel
likvideeriti tuli ta Võrru elama. Ta abiellus Aljo Nurmega ja nad said kaks imetoredat poega. Kahjuks vanem poeg enam ei ela, kuna ta suri autoavariis, aga noorem poeg elab siiamaani. 3 Minu isa Valev Lebreht sündis 1. aprillil 1969. aastal Võrus. Väiksena hoidis isa lapsehoidja. Hiljem panid vanemad ta Päkapiku lasteaeda. Ta õppis Võru 1. 8-klassilises kooli. Koolieas tegi ta palju erinevaid koerusi koos sõpradega. Peale põhikooli läks ta edasi õppima Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Võru 1. keskkooli ja hiljem Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Selle kooli jättis ta pooleli ja läks kohe sõjaväkke. Sõjaväkke saadeti teda Venemaale Omski linna. Isa on töötanud ehitajana Võru KEKis, AS Kurmikus, Privet Project Building OÜs. Ta kohtas Terje Lehtmet ja neil on kaks poega Tauri ja Sander (mina). Mina sündisin 14. augustil 1995. aastal Võrus
annaabi.ee 
