Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmad asetsevad vertikaalselt. Nina on tumepruun või must . Koon Rebase iseloomuliku tunnuse hulka kuulub pikk kitsas koon . Rebasekutsikatel on sündides lühikesed koonud ja nad näevad täiesti koerakutsikate moodi välja. Saba Kohev saba on rebase iseloomulikum tunnus. Saba näeb eriti uhke välja talvel. Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Joostes hoiab rebane oma saba horisontaalselt . Saba ots on must või valge. Nagu enamikul koerlastel on rebasel saba nääre.see asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes . See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna mis on eriline peibutuslõhn. Kehamass Isarebane kaalub umbes5,9kg,emarebane5,2kg Rebase väga kohev karv jätab mulje,nagu kaaluks ta rohkem. Rebase üldkokuvõte Rebane kuulub rebase perekonda.koerlaste sugukonda. Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab kõikjal Euroopas, kõikjal Aasias, ei leidu Indo-Hiinas
Koon on piklik ja kitsas. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad muljumiseks sobiva ehitusega. Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad. Saba on pikk ja kohev, sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane oma saba horisontaalselt. Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn. Käitumine Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on territooriumi suurus 512 ruutkilomeetrit, linnas koguni 0,2 ruutkilomeetrit
Tavaliselt 3-4 korda aastas toob ta 4-12 poega. Erinevalt jänesepegadest sünnivad küülikud pimedate, paljaste ja abitutena. Inimene on ulukküüliku kodustanud ja aretanud palju koduküüliku tõuge, kellelt saadakse maitsvat liga, karusnahku ja villa. Selts Kiskjalised Kiskjad on iga elukoosluse vajalikud liikmed ja on teiste loomade arvukuse reguleerijateks. Esmajärjekorras ründavad nad arvukalt sigivaid liike või surmavad haigeid loomi. * Koerlased - Kõigil koerlastel on terav piklik koon. See on seotud haistmiselundite tugeva arenguga. Koerad leiavad toitu lõhna järgi, saagi jälgedele sattudes aga alustavad selle jälitamist. Hundid elavad tundras, metsastepis, samuti ka stepis ja poolkõrbes. Nad püüavad hirvi, põtru ja metssigu, ent toituvad ka väikestest loomadest jänestest kuni hiirelaadsete närilisteni. Jahile lähevad nad karjas, harva üksinda. Karjal on looma kergema tabada. Venitatud vali ulgumine annab märku kiskjate kohalolekust
moodustavad liigivaeseima antarktilise regiooni. Meretaimestiku erinevused on suhteliselt väiksed ega võimalda ookeanide üksikasjalikku liigestamist. -Loomastik. Loomastiku alusel jaguneb maismaa 5 loomastikuregiooniks: Holarktiline regioon on pidevalt suurim, kuid loomastikult suhteliselt vaene. Endeemsed on kobraslased, hüpiklased, viiksjäneslased, kaamelid, lambad, lindudest metsislased ja kaurilisedm ulatuslik levila on kärplastel, koerlastel ja hirvlastel. Etioopia regiooni iseloomustab suurte rohusööjate ning neist toituvate kiskjaliste rohkus. Palju elab seal ka kitsaninalisi ahve ja poolahve. Lindudest on endeemsed jaanalind, pärlkana ja hiirlinnud. Indo.Malai regiooni loomastik sarnaneb Etioopia regiooni omaga. Ühised rühmad on soomusloomad, londilised, kitsaninalised ahvid, ninasarvikud, võhkhirved ja sarvlinnud. Ainult selles regioonis elutsevad karutiivalised, kandlased, gibonlased.
Kuigi haiguse nimetus viitaks, et tabandunud on eelkõige koerad, on antikehi viiruse vastu leitud ka Serengeti rahvuspargi lõvidelt – 85% populatsioonist olid viiruse antikehade kandjad (Roelke-Parker jt., 1996). Lisaks maailma haruldaseima koerlase – etioopia hundi – arvukuse languse põhjuseks on olnud koerte katku viirus (Gordon jt., 2015). Nakkuse levikus esinevad liigilised erinevused. Kodukoerte hulgas toimub nakatumine oronasaalselt, kuid metsikutel koerlastel infitseeritud liha söömise kaudu (Gordon jt., 2015). Pärast inokulatsiooni taastoodab viirus ennast hingamisteede lümfikudedes ja on leitav sinna migreerunud makrofaagides. Tekkinud esmane vireemia levib mööda sooni distaalsetesse lümfi- ja vereloomeorganitesse nagu näiteks põrn, punane luuüdi, tüümus, lümfisõlmed. Tulemuseks on lümfotsüütide vähesus ja immuunpuudulikkus. Kui selles faasis ei
Valdavalt kasutusel lähisuhtluses, liigisiseses kommunikatsioonis. Koer püüab saada silmast silma kontakti nii siis, kui agressiivne või kui tahab midagi paluda, sel juhul kontekstist oleneb, kuidas tõlgendada – kas saba liigub laialt (siis tahab ilmselt paluda midagi), kas kuklakarvad turris jne Sama asja tähendused (nt saba püsti) on liigispetsiifilised; sabal kommunikatsioonis üks olulisemaid rolle. Olulised ka näogrimassid (nt koerlastel, kaslastel jne) Nt kui koerale mingi toit üldse ei meeldi, siis ta teeb grimassi, tõstab silmahammaste juurest mokad üles – arvatakse, et ka inimese naeratus on olnud algselt seesama sotsiaalse ebamugavuse väljendamine, asendusreaktsioon – koerte puhul võivad need kaks reaktsiooni omavahel segi minna, nt kui väike laps jookseb suure naeratusega, käed laiali koera poole, on koeral raske seda mitte tõlgendada kui agressiivsust.
annaabi.ee 
