Popi ja Huhuu Lühikokkuvõte. ,,Popi ja Huhuu" on lugu koerast ja ahvist, kes jäävad omapead elama inimtühja majja. Nende peremees, kirjanik nimetab teda Isandaks, lahkub ühel hommikul kodunt ega tule enam tagasi. Aegamööda tuhmuvad Popi koeraajus mälestused heast Isandast ja koer hakkab järjest rohkem sattuma Huhuu mõju alla, kuigi ta kardab ja vihkab ahvi. Lõpuks lepib Popi oma saatusega ja kuuletub täielikult ahvile. Peategelaste iseloomustus. Popi koeralikult truu, alistuvad hingega, vajab käskijat kellele kuuletuda, intelligentne, kuid tal puudub iseseisvus. Huhuu edev, tige, egoistlik, kuid ta suudab oma käitumises olla iseseisev. Puänt. Huhuu tõstis kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Maja vajus mürinal pooleks. Sümbolid. 1) Isand kordaloov inimmõistus ja tarkus. 2) Isanda maja terve maailm. 3) Huhuu kiuslikkus, ahnus, naudinguiha. 4) Popi alistuvus, leplikkus, kuulekus.
kitsam koon.) Šaakal on välimuselt midagi rebase ja hundi vahepealset.Harilik šaakal meenutab rohkem hunti, aga on väiksem ja kergem, tal on lühemad jalad, piklikum torso ja lühem saba.Hariliku šaakali kolju sarnaneb hundi ja koioti koljule rohkem kui teiste šaakalite kolju. šaakali jäljed on 5-6 sentimeetri pikkused ja jäljerida ei ole rebasele või hundile iseloomulikult sirge vaid koeralikult vonklev. iseloomulik tunnus on et teise ja kolmanda varba padjandid on tagaosas ühendatud. LEVIALA: Harilik šaakal on ainus šaakal, kes elab väljaspool Aafrikat Aastal 2013 avastati, et ka Eestis elavad saakalid ja eri maakondades kütiti neid aasta jooksul kolm tükki šaakal elab tasandikel tihedas põõsastikus või roostikus jõgede, järvede või mere lähedal. Šaakalid on paiksed loomad
Ta kannatab, nähes enda ümber kannatusi, ja ei leia võimalust kedagi aidata. Kannatused ei lõpe iial. Ivan on üldiselt autori ruuporiks, ta on otsisklev isik, mitte egoistlik eitaja. Kui ta ei saa võitu oma siseheitlusist, vaimuhaigestub lõplikult (A.Meiessaar 1935:15). Smerdjakov Karamazovi võõraspoeg, kokk ja toapoiss on kasvanud alanduses ja häbis. Selle tõttu on ka ta iseloom ohjeldamatu, metsik ja toores. Siiski on ta ka juurdleja, kuid eitavale otsusele jõudev. Koeralikult truult armastab ta Ivanni, kes teda põlgab. Sellele meeleheaks sooritab ta isegi roima ning annab saadud raha Ivanile. Saades aga selle eest hukkamõistu, needmisi ja peksu, lõpetab ta oma elu enesetapuga (A.Meiessaar 1935:16). Vanake Zozzimaon on vaateilt vastand Ivanile. Ta armastab loodust ja inimesi ning nende vabadust. Hoopis teissugune on tema vaenlane, isa Ferapont, äärmine müstik-realist ja seesmiselt egoistlik isik
kohale hukkumismeeleolud. See on seletatav Esimeses maailmasõjas masendusmeeleoludega, mis autorit on mõjutanud, sest enamik novelle on kirjutatud sõja ajal või kohe selle järel. Mõnede novellide peategelased on raske saatuse ohvrid, kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest. Üks huvitavamaid Tuglase novelle on „Popi ja Huhuu“. Tuglas on meisterlikult avanud kahe looma käitumise erinevused. Popi on koeralikult truu, ent alistuva hingega ja vajab käskijat, kellele kuuletuda. Koer hakkab järjest enam sattuma Huhuu mõju alla, kuigi ta ahvi kardab. Popi on ahvist intelligentsem, kuid tal puudub iseseisvus. Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alluma kiuslikule ja kurjale ahvile, kes väliselt meenutab pisut tema eelmist Isandat. Huhuu on Popi otsene vastand – edev, tige ja egoistlik, kuid käitumises siiski iseseisev. Sümbolid- isand tähistab kordaloovat inimmõistust ja tarkust. Tema
hukkumismeeleolud. See on seletatav Esimeses maailmasõjas masendusmeeleoludega, mis autorit on mõjutanud, sest enamik novelle on kirjutatud sõja ajal või kohe selle järel. Mõnede novellide peategelased on raske saatuse ohvrid, kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest. Üks huvitavamaid Tuglase novelle on ,,Popi ja Huhuu". Tuglas on meisterlikult avanud kahe looma käitumise erinevused. Popi on koeralikult truu, ent alistuva hingega ja vajab käskijat, kellele kuuletuda. Koer hakkab järjest enam sattuma Huhuu mõju alla, kuigi ta ahvi kardab. Popi on ahvist intelligentsem, kuid tal puudub iseseisvus. Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alluma kiuslikule ja kurjale ahvile, kes väliselt meenutab pisut tema eelmist Isandat. Huhuu on Popi otsene vastand edev, tige ja egoistlik, kuid käitumises siiski iseseisev. Sümbolid- isand tähistab kordaloovat inimmõistust ja tarkust
444 sus. Tema «rü utliomadused» ilmnevad juba lapsepõves, põjustades riiu ja kokkupõke Jaanusega; aastatega tulevad need omadused jäjest selgemini esile. Oma väivallategudele paneb lossiisand krooni vaba Metsa talu häitamisega ja Tambeti elusalt matmisega lossikeldrisse. Rõujate mitmesuguseid negatiivseid jooni näme ka teiste rü utlite, Oodo kaaslaste kaudu. Põguse ja terava irooniaga kujutab Bornhöe jutustuses rõujate koeralikult alandlikku, salakavalat ja alatut käilast Lodijäve kupja näl, kes on allasurutud rahva õl vaenlane. Kuid rahvas pole veel unustanud oma endist priiust, kätemaksumõe elab edasi nagu tulesäe tuha all, et kord puhkeda võmsaks leegiks. Vana Vahur, kes tundis rahva häa ja kannatusi, ei suutnud kogu oma väilaslikkusest hoolimata midagi teha, sest ta oli üsik. Surivoodil õutab ta oma jäeltulijaid otsima neid, kellel on võtlusvaimu, kihutama kogu rahvast üestõsule, «..
annaabi.ee 
