• Tegutses keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares. • Postimehe toimetuse liige aastatel 1912- 1914. • Tartu Ülikooli eesti keele lektor aastatel 1926- 1934. • Kirjastuse toimetaja aastatel 1904-1941. • Stockholmis lisaks artiklite ja kooliraamatute autorina töötas ka veel tõlkijana. Keeleuuenduse mõju • Johannes Aavik rikastas eesti sõnavara sadade soome laenude, tuletiste ja murdesõnadega. (nt. kääbus, hajuma, lebama, mainima) • Kodumurdest tegi ta ka eestlastele tuttavaks päris mitmeid sõnu. (nt. kipakas, jõhker, tarima) • Lisaks eelnimetatule on ta kirjutanud ka päris mitmeid teoseid. Aaviku teosed Mälestus • Johannes Aaviku Selts asutati Tallinnas Nõmmel 26. septembril 1992. aastal. Seltsi juhib Helgi Vihma. • 19. juunil 1992. aastal avati Kuressaares tema vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes Aaviku Majamuuseum. Tänan kuulamast!
värskendavale veele, keelt uuendavale, rikastavale ja vääristavale uudisainestikule” (Mägiste 1943). Johannes Voldemar Veski toetas sõnade liitmist ning rahvakeelest ja murretest sõnade nö. laenamist. Ajalehes Postimees (1943) on kirjutatud: Dr. Veski sõnatuletus-põhimõtete avarust, mis riivavad kunstsõnade loomist, valgustab näit. sõltuma, verbi saamislugu, kui järgnev oletus peaks paika pidama. Võiks arvata, et ta oma Maarja-Magdaleena kodumurdest (muidugi ka Wiedemanni sõnaraamatust) võttis noomeni sõltus, mis tema kodukohas tähendab aasataolist rõivakinnitit (näit. rinnaesisel), ja selle põhjal lõi meile korvamatu, rohkelt edasituletatud sõltuma-verbi (ibd). Keele ühtlustamine oli Veski jaoks väga oluline. Eesti keele õpetajana tunnistas Veski, et kirjakeelt on raske õpetada, kui selle jaoks pole ühiseid norme seatud. Sooviga keelt ühtlustada
2.Lapsepõlv Johannes Aavik sündis 8.detsembril 1880. aastal Randvere külas Laimjala vallas, Saaremaal. Johannese isa nimi oli Mihkel Aavik ja ema nimi oli Ann Aavik. Mihkli vend Jakob Aavik ostis Mihklile Kuressaarde maja, kuhu ka Mihkel oma perega elama suundus. Johannesel oli ka vend Aadu ja õed Liisi ja Juuli. Kui Johannes oli kuue või seitsme aastane, õpetas ema teda lugema. Juba väiksena sai ta aru, et linnakeel erineb mitmeti talle nii omaseks saanud kodumurdest. Seitsme aastaselt algas Johannesel koolitee. Tema esimeses koolis õpetati vähe, rohkem tegeldi heade kommete kasvatamisega. Kahe aasta pärast pandi Aavik köster J. Etrucki algkooli. Selles eesti õppekeelega koolis alustas ta eesti teoste lugemist. Suure vaimustusega luges ta ajaloolisi jutustusi, E.Bornhöhe Tasujat ja Vambolat. 1891. aasta sügisel astus J. Aavik Reutzi elementaarkooli, kus ta õppis kaks aastat. Selles vene õppekeelega
o sõnavara rikkust, süntaksi painduvust. Ilu põhimõtte domineerimine tegi Aaviku tegevuse kergesti kritiseeritavaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.” (Erelt, 2000) Aavik rikastas eesti sõnavara paljude soome laenude, tule- tiste (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased tegusõnad) ja murdesõnadega. Viimaste näiteid on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma. Kodumurdest tutvustas ta eesti rahvale sönu: abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on praegu kasutusel üle 40. Aaviku soovitusel on kasutusele võetud ülivõrre ja maks- vorm, laiendatud mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühi- kese ainsuse sisseütleva ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. “Oli siiski nii, et Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist
1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise. Ta esitas mitmeid uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, eestipärastamise alal. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu, mis peamiselt olid soome keelest. Samuti ka murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keelepõhisõnavara hulka. Osad sellised sõnad on näiteks embama, laip, mõrv, laup, lünk, meenutama. Kodumurdest tegi ta ka eestlastele tuttavaks päris mitmeid sõnu. (nt. kipakas, jõhker, tarima). Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest. Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja "Keeleuuendus" (1925– 1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921),
"Õppisin vist kerge vaevaga lugema," mainib J. Aavik kirjas. "Pöide tolleaegne pastor von Nolcken ... käis oma koguduseliikmete juures laste lugemisoskust kontrollimas. Mäletan, et ma temale lugesin yht kohta Vanast Testamendist. Olin siis vist 7aastane." Sel lühiajalisel linnas viibimisel hakkas tulevane keeleteadlane esmakordselt tähele panema, et linnakeel erineb mitmeti talle nii omaseks saanud kodumurdest. Seitsmendal eluaastal algas J. Aaviku koolitee. Tema esimeses koolis õpetati vähe, rohkem tegeldi heade kommete kasvatamisega. Kahe aasta pärast pandi J. Aavik köster J. Etrucki algkooli. Selles eesti õppekeelega koolis sai ta õhukust eesti teoste lugemiseks. Suure vaimustusega luges ta ajaloolisi jutustusi, muuseas E. Bornhöhe "Tasujat" ja A. Saali "Vambolat". 1891. a. sügisel astus J. Aavik Reutzi
annaabi.ee 
