moodustavad glükolipiidid. Loomsetes söötades jääb toorrasvasisaldus õlikultuuride seemnete ja teiste taimsete söötade vahele. (Oll 1994) 6 2. LIPIIDIDE SEEDE JA ABSORPTSIOON LIHTMAOLISTEL LOOMADEL Söötades sisalduv toorrasv on väga erineva keemilise koostisega, mistõttu ei seedu see ka ühtse skeemi kohaselt (Oll 1994). Rasvhapete seeduvus on mittemäletsejalistel kõrge. Näiteks sigadel ja kodulindudel üle 80% ning eelmäletsejatel (mäletsejaliste vastsündinud järglastel) isegi üle 90%. Noortel sigadel ja lindudel on seeduvus väiksem, eriti tibudel, sest nende organism ei tooda piisavalt sapphapet. Imetajatel toimub enamike rasvhapete ja monoglütseriidide imendumine tühisooles. Kodulindudel aga imenduvad osad rasvhapped veel nii niude- kui 12-sõrmiksooles. Rasvhapete seeduvus sooles on väiksem pikemate süsinikuahelaga rasvhapetel. Rasvhapete
poegimine, ravi kortikosteroididega VEISTE HERPESVIIRUS - 2 Umbes 6% ulatuses sarnaneb BHV-1- le( infektsioosse rinotrahheiidi/pustuloosse vulvovaginiidi tekitaja) Haiguse inkubatsiooniperiood kestab 59 päeva. Mammiliit MAREKI HAIGUS Viirus põhjustab kodulindudel: o Lümfomatoosi o Neuropaatiat o Haiguse närvivormi kirjeldas esmakordselt Jozef Marek 1907.a. o Viirusel eristatakse kolm serotüüpi: Väga virulentne onkogeenseid muutusi põhjustav tüvi kalkunitelt ja kanatibudelt kaks mitteonkogeenset tüve Produktiivne infektsioon Latentne infektsioon Transformatsioon Produktiivne infektsioon Toimub viiruse DNA replikatsioon Sünteesitakse antigeenid
ABdest sobivad kloroamfenikool ja tetratsükliin. Order (Selts) Pasteurellales *Pasteurella perekond loodi 1887. a. ja nimetati Pasteuri auks. Perekonna tüüpliik on Pasteurella multocida. Perekonna Pasteurella liikmed on imetajate ja lindude limaskestade kommensaalid ja parasiidid. Nad on väikesed graamnegatiivsed kokid või väikesed pulgad, liikumatud, fakultatiivsed anaeroobid, katalaaspositiivsed ja oksüdaaspositiivsed. Suhkrute kääritamisel gaasi ei tooda. P. multocida põhjustab kodulindudel koolerat (kanakoolera). Pasteur tegi katseid selle haigusetekitajaga ja avastas vaktsineerimise. *Haemophilus - perekond kirjeldati juba 1892. a. Isoleeriti gripihaige rögast. Siia kuuluvad liikumatud Gram negatiivsed oksüdaaspositiivsed kokobatsillid. Fakultatiivsed anaeroobid. Nõudlikud kasvutingimuste suhtes. Armastavad kasvada verd sisaldavatel söötmetel. Vajavad kasvuks heemi ja NAD-i. Kapsliga H. influenzae tüved on
koonule on kergesti märgatav.Saba on tal suhteliselt pikk, ulatub kuni kannaliigeseni. Ka temal on võimalik kahte sorti karvkate: lühike ja pikk. Halvaks loetakse seda, kui valge värvus domineerib karvakattes. Tema on madalam, kui soti lambakoer, isastel 53 cm ja emastel natukene vähem. Ta on visa ja töökas. On arvatud, et borderkolli oma tugeva karjainstinktiga võib väiketalude vähestel kariloomadel ja kodulindudel stressi tekitada. Iseseisvalt tegutsedes püüab ta karja pidevalt korrastada, andmata vähestele loomadele mahti toituda ning sõltumatult liikuda. Tema keskmine eluiga on 10-14 aastat. Eestis on borderkollisid väga vähe. Habekolli on vana koeratõug, ta on elanud lambakarjusena soti mägedes juba keskajast alates, kes oli peale Teist maailmasõda juba välja suremas. Legendi kohaselt on habekollide eellasteks kolm lambakoera, kes sattusid 16. sajandi
DNA viirused Herpesviridae – ümbrisega Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond - Mareki haiguse tekitaja laadsed viirused Tüüpliik - lindude herpesviirus-2 -> Liigid – lindude herpesviirus-2 (Mareki haiguse viirus-1), lindude herpesviirus-3 (Mareki haiguse viirus-2) -> Mareki haigus Viirus põhjustab kodulindudel lümfomatoosi, neuropaatiat. Viirusel eristatakse kolm serotüüpi: 1. väga virulentne onkogeenseid muutusi põhjustav tüvi, 2. kalkunitelt ja kanatibudelt kaks mitteonkogeenset tüve. Viirus-rakk interaktsioonid: produktiivne infektsioon - toimub viiruse DNA replikatsioon, sünteesitakse antigeenid, mõnel juhul produtseeritakse viiruspartikleid, genoomi koopiate arv raku kohta kuni 1200, eristatakse
kindlustavad kõrge jõudluse inimeste vajaduste rahuldamiseks, näiteks piimanäärmete areng. Lihastik on neil nõrgalt arenenud ja tagab üksnes loomade liikuvuse ja võime koguda sööta. Seevastu lihaveistel on piimasekretsioon arvestatud ainult järglaste toitmiseks. Neil on väga mahukas lihaskude ja hästiarenenud rasvkude. Märgatavad muutused on toimunud sigimises. Koduloomadel on Näiteks sigadel ja kodulindudel on järglasi oluliselt rohkem kui nende ulukeellastel. Olulisi erinevusi on ka sigimistsüklis. Ulukitel on enamasti sesoonne (sigivad teatud kindlal aastaajal) sigimistsükkel. Koduloomadest on see säilinud lammastel, hobustel ja karusloomadel. Looduslik mehhanism avaldub paremini karusloomadel, kus tiinuse kestvus on labiilne. On võimalik lootelise arengu peatumine teatud perioodiks, mil keskkonna tingimused ei ole soodsad ja tingimuste paranedes areng jätkub (näit. naarits).
annaabi.ee 
