1.4. Ajalooline koolkond. J. Thibaut nõudis 1814. aastal loomuõigusel põhineva ülemaailmset seadustikku Saksamaa jaoks. Savigny esitas talle aga vastuväite, sest leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist tuleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekseid tegema. Ajaloolise koolkonna ideed said tõsiseks takistuseks suurtele kodifikatsioonidele. KK käsitluses ei olnud aeg kõikehõlmavateks seadustikeks, ulatuslikeks kodifikatsioonideks küps. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest. KK oli küll piduriks kodifitseerimisele, kuid andis positiivse tõuke õiguse ajalooga tegelemiseks. KK vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega. 2. Kehtiva õiguse allikad. Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub põhimõtteliselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigus ja positivism
kuna nad on riigi poolt loodud, on nad ta riigi poolt tagatud. Sellised käitmusmallid leiavad oma koha õigusallikates, mille kõige üldisemaks nimetuseks on seadus. Sünnivad nad kodifitseerimise käigus. Õigust on M-Es alati kodifitseeritud, selle sünniloo kõige olulisem kategooria. Kõige õigema koha õiguskorras leiavad normid kodifitseerimise käigus. 19.saj õigusteaduse saavutus oli miskit. "Kas me oleme valmis generaalseteks kodifikatsioonideks?" Ei ole ilmselt kuigi raske kirja panna õigusnormi, kirjeldada situatsiooni ja käitumist, küsimus on selles, kas see kirjapandu on kantud rahva vaimust. Kas ta peegeldab seda olemuslikkust, mida ta peaks? Tegu on väga olulise küsimusega. Oluline on see, mida me kirja paneme. EI saa huupi lahmida seaduste loomisega. Õigusallikate liigid: Toetuvad klassifikatsioonidele. Enne kui asud klassifitseermina, tuleb määratleda liigituse alused
reeglid, mis ei allu juhuslikkusele, vaid neis peab avalduma teatav paratamatus. Ajaloolise koolkonna ideed sai tõsisteks takistusteks suurtele kodifikatsioonidele. Seda vaatamata sellele, et 19.sajandil toimus Mandri-Euroopa riikides seadusandluse plahvatuslik kasv ja 19.sajandit seostatakse õigustatult rahvuslike õigussüsteemide sünniga. Ajaloolise koolkonna käsitluses ei olnud aeg aga kõikehõlmavateks seadustikeks, ulatuslikeks kodifikatsioonideks küps. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest. Seepärast peab eelkõige tavaõiguse allikad hoolikalt läbi töötama, need süstematiseerima ja alles siis 19 kodifitseerimise kaudu ühendama. Koolkonna vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega
Oleme saanud väga head ja tänapäevased õigusallikad. Nt asjaõigusseadus, võlaõigusseadus. Terviklikud süsteemsed koodeksid (keskkonnaõigus). Kõige vähem on tehtud sotsiaalõiguses. Sünnivad õigusallikad. Need sünnivad ka tänapäeval läbi kodifitseerimisprotsessi. · Ajalooline koolkond kui õigusnorme on palju (nt 19.saj), peavad nad leidma endale kõige õigema koha. Kas me oleme valmis generaalseteks kodifikatsioonideks? Kas see norm on ka hea ja õiglase sisuga? Arvatakse, et see oligi tõke kodifitseerimisele. See oli otsene küsimus, kas ollakse ikka kindel, et need normid hakkavad tööle. Tähelepanu tuleb pöörata rahva vaimule. Nõuab ressursse ja aega. 1986 tsiviilkoodeks, jõustus 1. Jaanuar 1900. See ajalooline koolkond peaks meid õpetama ka tänapäeval. Normi ei ole raske luua, on vaja poliitilist otsustust vaid. Iga norm tuleb täita kvaliteetse sisuga.
sellest ka lõplikult seadus. Õiguse kodifitseerimine a) Olemasolevate normide koondamine ja süstematiseerimine. Ei pruugi lisanduda uusi õiguslikke norme. b) Õigusreformi läbiviimine, sisuliselt uue õiguse loomine sellega. Iseloomulik 19. saj Euroopa riikidele. Selle õiguse süstematiseerimise tulemusena valmisid 17-18 saj mitmeid õigusraamatuid. Küll aga, neile ei antud riigivõimu kinnitust, seetõttu neid ei saa nimetada kodifikatsioonideks e. Koodeksiteks. Kodifikatsioon peab olema riikliku keskvõimu poolt kinnitatud. Praktikas võis see õigusraamat küll siiski kasutusel olla. Vene keskvõimu seadusandlus Katariina II tuli valgustuse mõjul mõttele, et peaks ka vene õigussüsteemi reformima. Sisuliselt see aga lõpuks mingit tulemust ei andnud. Tõsissemad sammud ekskvõimu poolt astutui alles 19. saj alguses tsaar Aleksandr I poolt, alustas õigusreformimist, (viidi läbi ka valitsusreform)
annaabi.ee 
