Enamik koguni vahetult pärast sündi. Kauem elanuist enamik kannatas omakorda mitmesuguste sünnitraumade käes. Eelnev juhib teadlased paratamatult tõdemuseni, et 1990. aastail kloonimisega kaasnenud eufooria, mis kohati meenutas progressiusu hiilgeaegu, oli alusetu. Kloonimine ei ole suutnud lapsekingadest väljuda ning kas kunagi üldse töökindel kloonimismeetod välja mõeldakse, on enam, kui kahtlane. Neid kahtlusi jagavad seni kloonimisse positiivselt suhtunud teadlasedki. Ka usk, et lahkamisel selgub seose puudumine Dolly "kloonolu" ja tema surmahaiguse vahel, on teadusringkonnis üsna nõrk. Suurem osa geneetikuid ja teisi asjaga seotud teadlasi usub, et lahkamine toob pigem uusi fakte kloonimistehnoloogia nõrkusest ja lööb inimkloonimise pooldajail käest viimasedki kaardid.
Inimesed said elada enne ilma loomi ja teineteist kloonimata, ning saavad ka edaspidi. Tuleks leppida reaalsusega ning anda võimalus uutele isenditele ja sündimata imikutele, kes võivad olla palju väärtuslikumad ja geneetiliselt paremad kui kloonimist soovitud isikud,isendid. Taimne kloonimine, mis on inimesi alati saatnud on aga väga vajalik ning seda võiks samal tasandil kvaliteetsemaks arendada. Igal asjal on piir ning kloonimisse peaks suhtuma erilise ettevaatlikusega ning mõistma selle tõsidust.
looted. Ahvlaste emaks oli üks ja sama doonor. Kloonimisprotsess oli äärmiselt ebaefektiivne. Et sünniks kaks ahvi oli vaja 127 munarakku, millest arenes 79 embrüot. (Aesma, 2018) Minu isiklik arvamus selle teemaga seoses on see, et üldiselt pean kloonimist pigem vajalikuks. Kui see aitab meil töötada välja uusi ravimeid ja/või parandada efektiivsust, siis leian, et see on kasulik. Mis puudutab inimeste kloonimisse, siis seda ma õigeks ei pea ning selliseid katseid ei tohiks kunagi teha. Ka Aesma artiklis välja toodud Henry Greely argument, et kui laps sureb, siis antaks leinavatele vanematele võimalus kloon üles kasvatada on minu silmis väär. Olen siiski pigem realist ja usun et teadlaste ,,teadusjanu" on nii suur, et mingil määral on inimesi juba kloonitud. Ei taha uskuda, et sellega on hakkama saadud terve, elujõulise inimsee sünniga. Aga ei usu ka, et kõik
Enamik koguni vahetult pärast sündi. Kauem elanuist enamik kannatas omakorda mitmesuguste sünnitraumade käes. Eelnev juhib teadlased paratamatult tõdemuseni, et 1990. aastail kloonimisega kaasnenud eufooria, mis kohati meenutas progressiusu hiilgeaegu, oli alusetu. Kloonimine ei ole suutnud lapsekingadest väljuda ning kas kunagi üldse töökindel kloonimismeetod välja mõeldakse, on enam, kui kahtlane. Neid kahtlusi jagavad seni kloonimisse positiivselt suhtunud teadlasedki. Ka usk, et lahkamisel selgub seose puudumine Dolly "kloonolu" ja tema surmahaiguse vahel, on teadusringkonnis üsna nõrk. Suurem osa geneetikuid ja teisi asjaga seotud teadlasi 7 usub, et lahkamine toob pigem uusi fakte kloonimistehnoloogia nõrkusest ja lööb inimkloonimise pooldajail käest viimasedki kaardid. ,, (Maailma esimene 2008) 3. KLOONIMISE VERSTAPOSTID
Praeguseks on kloonitud veist, kitse, hiirt ja kassi ning kõik nad on noorelt surnud. Enamik koguni vahetult pärast sündi. Kauem elanuist enamik kannatas omakorda mitmesuguste sünnitraumade käes. 1990. aastail kloonimisega kaasnenud eufooria, mis kohati meenutas progressiusu hiilgeaegu, oli alusetu. Kloonimine ei ole suutnud lapsekingadest väljuda ning kas kunagi üldse töökindel kloonimismeetod välja mõeldakse, on enam, kui kahtlane. Neid kahtlusi jagavad seni kloonimisse positiivselt suhtunud teadlasedki. Dolly lahkamisel selgunud tõsiasjad lisavad üha enam kahtlust inimkloonimise võimalikkusesse. Päevavalgele tuleb üha uusi nüansse, mida ennem ei oldud suutelised tähele panema. Ka kloonimisteadlased ise hakkavad asjasse üha skeptilisemalt suhtuma. 8 KOKKUVÕTE Geenitehnoloogias kloonimise kasutuselevõtt maailmas on lahendanud suuri probleeme
DNA otsad. Mittekomplementaarsed üheahelalised osad tömbistatakse ehk täidetakse (Vt. DNA märkimise loengust - Klenowi fragmendi ja T4 polümeraasiga). Kõigi kolme erinevat tüüpi otstega DNA molekulide ühendamiseks kasutatakse ligeerimist s.o. DNA fragmentide ühendamist ligaasi abil. Ligaas katalüüsib kovalentse sideme moodustumist 5'-fosfaat- ja 3'- hüdroksüülrühma vahel. Enamasti kasutatakse T4 DNA ligaasi. Optimaalsete tingimuste korral on inserdi kloonimisse efektiivsus keskmiselt 1:50 st. ühel juhul siseneb insert vektorisse ja 49-l juhul toimub lihtne vektori retsirkulariseerumine. Vektori retsirkularisatsiooni vältimiseks / vähendamiseks ja kloonimise efektiivsuse tõstmiseks on mitmeid võimalusi. 1. Kasutada vektori lineariseerimiseks restriktaase, mis annavad erinevaid üheahelalisi otsi. Taoliselt on võimalik defineerida ka inserdi sisestamise suunda. 2. Vektorit töödeldakse aluselise fosfataasiga, Näit
annaabi.ee 
