Kliiniline II aasta konspekt 2020 (0)

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire Diagnostilised kriteeriumid - ajalugu DSM-II 1968 – lapseea hüperkineetiline reaktsioon DSM-III 1980 – tähelepanuhäire (ilma või kaasuva hüperaktiivsusega) DSM-IV 1994 – kolm alatüüpi – tähelepanematusega; hüperaktiivsusega; kombineeritud. Diagnostilised kriteeriumid – DSM-5 Tähelepanematus: •Vähene tähelepanu detailidel, hooletusvead •Keskendumisraskused, tähelepanu hajumine •Näib tähelepanematu kuulamisel •Raskused korralduste ja instruktsioonide järgmisel •Raskused ülesannete lõpetamisel •Planeerimis- ja tegevuste elluviimisraskused •Väldib või on tõrges ülesannete suhtes, mis nõuavad vaimset pingutust •Kaotab vajalikke esemeid Hüperaktiivsus ja impulsiivsus: •Niheleb, sibeleb •Lahkub situatsioonist, kuidas eeldatakse paigal püsimist •Jookseb, ronib •Lärmakas, ei meeldi vaiksed vabaajategevused •Motoorne üliaktiivsus •Katkestab juttu, on liigjutukas •Ei oota tegevustes ära oma järjekorda •Vastab küsimustele enne kui küsimus on lõpetatud Mitu sümptomit enne 12-eluaastat Vähemalt kahes keskkonnas (nt kodus ja koolis, pere ja sõpradega) Segavad isiku normaalset toimetulekut.


Levimus •5-12% kooliealistel lastel •3:1 mehed:naised – miks nii? Prognoos ja kulg •Enamasti märgatakse koolieas •Sümptomid võivad aja jooksul muutuda •2/3 ka täiskasvanueas diagnostilistele kriteeriumitele vastaval määral sümptomeid. Mõjud toimetulekule •Õpiraskused ja võimalik koolitee katkemine •Raskused suhetes eakaaslastega •Häiritud peresuhted •Sagedasemad õnnetusjuhtumid •Varajasem alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine jne… Etioloogia •Geenid:   enamasti   seostatud   kõrvalekalletega   dopamiini   ja   serotoniini   retseptorite   ja transporterite tööd kodeerivates geenides •Hüpodopamiinergiline funktsioneerimine = pidev vajadus uue ja põneva järele •Pole üht ATH-geeni •Geenide ja keskkonna interaktsioon Aju, kognitsioon ja ATH •Heterogeensuse tõttu ühine kognitiivne profiil puudub •Enamasti   seostakse   düsfunktsionaalsusega   frontaal-   ja   prefrontaalsagaras   (kuid   ka basaalganglionite, limbiliste süsteemi) •Default-mode network vs task-positive network •Puudujäägid tähelepanu reguleerimise/moduleerimisega vastavalt keskkonna nõudmistele •Täidesaatvad funktsioonid – planeerimine, töömälu, kognitiivne paindlikkus, vastuse pidurdamine jne.


Retsiprooksus keskkonna ja ATHga lapse vahel Lapse impulsiivne/vanemat ärritav käitumine -> vanem teeb ebaõnnestunud katseid käitumist Reguleerida Käskiv/sundiv   kasvatusstiil   ->   lapse   antisotsiaalse   ja   või   ennastkahjustava   käitumise sagenemine Teisalt: Soe, aga selgete piiridega vanemlikkus -> ATH sümptomite mõju vähenemine, prosotsiaalse käitumise suurenemine. Farmakoloogiline ravi •Kesknärvisüsteemi stimulandid – Eestis kasutusel metüülfenidaat •Metülfenidaadi mõju – vabaneb suurem dopamiini hulk •Noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid •Kiire toime, kuid mõju 4-12 tundi. Psühhosotsiaalne sekkumine •Vanemate nõustamine/„treening“ - NB! Eriti suur roll on positiivse kinnitamisel •Lapse toetamine klassiruumis •Sotsiaalsete ja akadeemiliste oskuste treening – sh nt enesereflektsiooni arendamine, enesejuhendamine •Kognitiiv-käitumisteraapia •Kehalise aktiivsuse suurendamine toetab keskendumist = keskkonna toetus + oskuste arendamine/õpe + farmakoloogiline ravi Autismispektri häired Diagnostilised kriteeriumid - ajalugu Leo Kanner 1943 - üheteistkümne juhtumi uuring „He does not observe the fact that anyone comes and goes, and never seems glad to see father or mother or any playmate… he seems almost to draw into his shell and live within himself“ Hans Asperger 1944 – intelligentsed lapsed, kellel oli raskuseid kohanemisega sotsiaalses


keskkonnas Pikalt klassifitseeritud kui „lapseea skisofreenia“ Alles 1980 DSM-III „infantile autism“ Eelnevalt eristatud autism, Aspergeri sündroom, täpsustamata pervasiivne häire, DSM-5s aga autismispektri häired. Diagnostilised kriteeriumid DSM-5 A.   Püsivad   puudujäägid/raskused   sotsiaalsetes   suhetes   mis   avalduvad   mitmetes erinevates olukordades/kontekstides: A1. Puudujäägid sotsiaal-emotsionaalses retsiprooksuses ebatavaline sotsiaalne lähenemine raskused hoida sidusat vestlust vähenenud huvide jagamine vähenenud emotsioonide väljendamine sotsiaalset interaktsiooni üldse ei algatatagi A2. Puudujäägid mitteverbaalses suhtluses halvasti integreeritud verbaalne ja mitteverbaalne kommunikatsioon ebatavaline silmside, kehakeel raskused teiste mitteverbaalse suhtluse mõistmisel variatiivsuse puudumine näoilmetes ja žestides A3.   Puudujäägid   suhete   loomisel   ja   hoidmisel   (probleemid   sotsiaalse teadlikkusetaiplikkusega,   kuid   ka   sotsiaalsete   suhete   kontseptsiooni   tajumisega üldisemalt) raskused oma käitumise kohandamisel erinevates sotsiaalsetes kontekstides raskused kujutlusvõimet nõudvates mängudes raskused sõprussidemete loomisel näiline huvipuudus teiste inimeste suhtes B. Piiratud, korduvad käitumismustrid, huvid või tegevused (atüüpiline kõne, liigutused ja mäng) B1. Stereotüüpne või korduv kõne, liigutused, objektide kasutamine Nt: kõne on pedantlik või formaalne, ehholaalia, endast räägitakse kolmandas isikus


korduvad käeliigutused – plaksutamine, nipsutamine asjade mittefunktsionaalne kasutamine, reastatakse asju B2.   Ülemäärane   rutiinide   ja   ritualiseeritud   käitumismustrite   jälgimine,   vastupanu muutustele ja rigiidine mõtlemine Nt: kindlad detailsed (vahel ebatavalised) rituaalid rituaalide mittejärgmisel vastupanu ja ülereageerimine raskused tegevustest üleminekul raskused huumori, iroonia mõistmisel B3.   Väga   piiratud,   fikseerunud   huvid,   mis   on   ebatavalised   oma   intensiivsuselt   või fookuselt B4.   Üli-   või   alatundlikkus   sensoorsetele   sisenditele   või   ebatavaline   huvi   mingitele sensoorsetele aspektidele keskkonnast Nt: väga intensiivsel tasemel kiindumine mingisse elutusse objekti mustrite, objekti liikumise vms   jälgimine,   tugev   süvenemine   kõrge   valulävi,   kuuma/külmatundlikkus   taktiilne ülitundlikkus – nt kindlad tekstuurid ei meeldi. C. Sümptomid peavad olema ilmnenud juba varases lapsepõlves D.   Sümptomid   piiravad   ja   avaldavad   mõni   igapäevasele   funktsioneerimisele sotsiaalsetes, tööalastes või muudel tähtsatel elualadel NB! Täpsustatakse raskusastet nii A kui B kriteeriumite kohta Minimaalne mõju toimetulekule, ei vaja toetust Toetust vajav Märkimisväärset toetust vajav Vajab igapäevast väga märkimisväärset/tugevat toetust toimetulekuks. Levimus ja kulg •1966: 4.5/10 000 •2012: 62/10 000 •2018: 168/10 000 - kõrgeim Hong Kongis (?) 372/10 000


- Eestis 60/10 000 •Põhjused: ? •Mehed naised u 3:1 (nagu ATH puhulgi, naistel suurem tõenäosus aladiagnoosimiseks) •Kulg: varjane sekkumine ennustab paremat toimetulekut. Komorbiidsus •Ärevushäired •Aktiivsus- ja tähelepanuhäire •Vaimne mahajäämus •Depressioon •Epilepsia •Seedetraktihäired •Unehäired Geneetika •Päritavus hinnanguliselt 60-90% •Mõjutatud geenid seotud aju arenguga – mõjutavad nii neuronite arvu kui nendevahelisi ühendusi ehk sünapseid •Uurimist raskendab heterogeensus ja dimensionaalsus – vaja keskenduda konkreetsetele sümptomitele, käitumistele •Ilmselt   kombineerumine   keskkondlike   mõjudega   (vanem   iga   lapsesaamisel, komplikatsioonid sünnitusel jne). Keskkondlikud faktorid •Vanemlik kasvatusviis („külmkapiemade hüpotees“) ja vaktsineerimine, häiret EI põhjusta •Vanemate vanus – tõenäoliselt rohkem geenimutatsioone •Ema diabeet, viirushaiguste põdemine raseduse ajal. Psühholoogilised ja kognitiivsed teooriad Meeleteooria – raskused teiste inimeste tunnete, mõtete, soovide ja kavatsuse tajumisel Tsentraalse koherentsuse teooria– häiritud detailidest mööda vaatamine, terviku tajumine


Eksekutiivse düsfunktsionaalsuse teooria – häiritud täidesaatvate funktsioonide töö – planeerimine, kognitiivne paindlikkus, pidurduslik kontroll, töömälu jne. Toimetulekut toetavad sekkumised •Varajane käitumuslik sekkumine – intensiivne oskuste õpetamine, enamasti üks-ühele •ABA – applied behavior analysis •Eesmärgid: kontakti saamise arendamine, tähelepanu suunamise õpetamine, kuid ka paindlikkuse arendamine tegevuste vahetamisel, tegevustes püsimise arendamine jne •https://www.youtube.com/watch?v=V9YDDpo9LWg •Suhtlemise arendamine ja abistamine suhtlusvahendite leidmisel •Kaasuva ärevuse ja viha puhul kognitiiv-käitumisteraapia •Farmakoteraapia juhul kui on sekkumist vajav märklaudsümptom – nt risperidoon.


Neurokognitiivsed häired ja vaimne alaareng  Neurokognitiivsete   häirete   määravaks   tunnuseks   on  eelneva   kognitiivse funktsioneerimise taseme alanemine.  Oluline on ka see, et tegu on omandatud defitsiitidega (võrdluseks neuroarengulised häired).   Neurokognitiivsete häirete puhul on kognitiivsete funktsioonide alanemine peamiseks tunnuseks (võrdluseks depressioon jm) ning selle alanemise aluseks on muutused ajus.  Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on peaajuhaigus, -kahjustus või muu - häire, mille tagajärjeks on tserebraalne düsfunktsioon.   Orgaaniline   =   häire   aluseks   on   autonoomselt   diagnoositav   peaaju-   või   süsteemne haigus või – kahjustus.  Sümptomaatiline = viitab orgaanilistele psüühikahäiretele, mille puhul peaaju haaratus on sekundaarne, põhihaiguseks on süsteemne ekstratserebraalne haigus või kahjustus.  Neurokognitiivseid häireid on kahte tüüpi – deliiruim (häirunud on teadvusseisund. Nt alkoholi või muude ainete liigtarvitamisel, maksahaigused) ning kerged ja rasked neurokognitiivsed häired (kognitiivsete funktsioonide häirumine. Nt Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, HIV jt).  DELIIRIUM  -   tähelepanu   ja   teadvusseisundi/teadlikkuse   häirumine,   mis   muudab inimesel raskeks suunata, säilitada ja vahetada oma keskendumise fookust => seetõttu on deliiriumiga inimesel sageli raske orienteeruda kohas, ajas ja vahel ka enda isikus. Lisanduda   võivad   häired   mõne   muu   kognitiivse   funktsiooni   osas   (nt   mälu,   kõne, visuaal-ruumilised võimed, tajumine jt). Areneb välja tavaliselt lühikese aja (tundide või   päevade)   jooksul   ning   sageli   seisund   fluktueerub   päeva   lõikes   (õhtuti   sageli süveneb). Patsiendid võivad olla hüper- või hüpoaktiivsed või mõlemat vaheldumisi.  Deliirium: näited kognitiivsetest muutustest Mäluhäired, eriti hiljutiste sündmuste osas  Desorienteeritus – nt inimene ei saa aru, kus ta on või kes ta on  Raskused rääkimisel või sõnade leidmisel  Seosetu kõne  Raskused kõne mõistmisel  Raskused lugemisel või kirjutamisel  Deliirium: näited käitumuslikest muutustest: 


Hallutsinatsioonide nägemine  Rahutus, agiteeritus, agressiivne käitumine  Häälitsemine, oigamine, hüüdmine  Eemaldud/eraldunud olek  Letargia, liigutuste aeglustumine  Unehäired  Une-ärkveloleku tsükli häirumine  Deliirium: näited emotsionaalsetest muutustest  Ärevus, hirm, paranoia  Depressioon  Ärrituvus, viha  Eufooria  Apaatia  Kiirelt muutuvad tujud  Isiksuse muutused  Mis põhjustab deliiriumi?  Diagnoosi kriteeriumiks on tõendid anamneesist, läbivaatuselt või analüüsidest, mis viitavad   otseselt   mõne   muu   meditsiinilise   seisundi   füsioloogilistele   tagajärgedele, ainete   mürgistusele  või  võõrutusele,   mürkainetega  kokkupuutele   või  mitmele  neist eelnevaist.   Näiteks   võib   deliirium   ilmneda   alkoholi   või   muude   meelemürkide liigtarvitamisel,   sageli   ka   tarvitamise   lõpetamisel   (võõrutusnähtudena),   ravimite liigtarvitamisel/võõrutamisel, muude haiguste tagajärjel (nt krooniline maksahaigus, bakteriaalsed põletikud, vähk, operatsioonid jt).  KERGE KOGNITIIVSE FUNKTSIOONI HÄIRE (KKH)  Mild cognitive impairment – MCI  Iseloomustab   tagasihoidlik   kognitiivne   tagasilangus   võrreldes   varasema   tasemega. Võib haarata üht või mitut kognitiivsete funktsioonide valdkonda. Baseerub tavaliselt inimese enda, lähedase või arsti arvamusele, et kognitiivne tase on vähesel määral alanenud   +   kerge   kognitiivne   häire   kinnitatakse   soovitatavalt   standardiseeritud neuropsühholoogilise   testimisega.   Võib   aga   ei   pruugi   areneda   dementsuseks. Tagasilangus võib olla ka staatiline – nt traumaatilise ajukahjustuse puhul.  KKH   puhul   kognitiivsed   häired   ei   sega   inimese   võimet   tulla   toime   igapäevaste tegevustega (nt arvete maksmine, ravimite võtmine jms), kuigi nende tegemine võib nõuda   rohkem   pingutust   ja   kompensatoorseid   strateegiaid.   See   on   üks   peamisi


eristajaid kerge ja raske neurokognitiivse häire vahel – baseerub tavaliselt inimese enda või lähedase tähelepanekutel ja klinitsisti hinnangul.  RASKED KOGNITIIVSED HÄIRED Alternatiivne   nimetus  DEMENTSUSE  mõistele.   Märkimisväärne   tagasilangus   ühe või   mitme   kognitiivse   funktsiooni   osas.   Baseerub   inimese/lähedase/arsti tähelepanekutel   +   soovitatavalt   neuropsühholoogilise   testimise   tulemustel. Kognitiivne   häire   mõjutab   oluliselt   inimese   igapäevaste   toimingutega   iseseisvat hakkamasaamist.  Kergete   ja   raskete   neurokognitiivsete   häirete   etioloogilised   alatüübid.   DSM-5-s määratletakse esimese sammuna sündroomi diagnoos ja teise sammuna potentsiaalne sündroomi põhjustav etioloogiline faktor.  • Alzheimeri tõbi  • Frontotemporaalne dementsus  • Lewy kehakeste haigus  • Vaskulaarne haigus  • Huntingtoni tõbi  • Parkinsoni tõbi  • Traumaatiline ajukahjustus • HIV  • Priooni haigused  • Ainete või ravimite kasutamine  • Muude meditsiiniline seisund  ALZHEIMERI TÕBI Kõige levinum dementsuse põhjus üle kogu maailma, moodustades 50-70% kõikidest dementsuse juhtudest. Alzheimeri tõbe iseloomustab hiiliv algus ning progresseeruvad degeneratiivsed   muutused   ajukoore   närvirakkudes,   millega   kaasneb   üldine intellektuaalsete võimete ja isiksuse muutumine. Esimeseks tunnuseks on tavaliselt mäluhäired ja raskused uue info õppimisel. Diagnoosimiseks on vajalik vähemalt kahe kognitiivse valdkonna defitsiiti, millest üks on mälu. Kerge AT sümptomiteks on algavad mäluhäired - raskused hiljutiste sündmuste meenutamisel,   asjade   kaotamine,   eksimine   tuttavates   kohtades,   raskused   mitme- osaliste ülesannete täitmisel (nt arvete maksmine), meeleolu ja isiksuse muutused.  Mõõduka   AT   puhul   on   mäluhäired   enam   süvenenud   ja   võib   tekkida segasusseisundeid. Meeleolu ja isiksuse muutused süvenevad, mis võivad väljenduda


ka vaenulikkuse või paranoilisusena, kuna ei tunta enam ära oma perekonnaliikmeid ja sõpru. Võivad vajada abi tegevuste teostamiseks, nt riietumisel, pesemas käimisel jmt.  Raskes   staadiumis   võib   kaduda   võime   rääkida   ja   tekib   täielik   sõltuvus kaasabist igapäevaste tegevuste teostamisel.  Alzheimeri tõbi: kognitiivne profiil Algstaadiumis   raske   ära   tunda,   kuna   patsiendid   ei   oska   sageli   sümptomite   kohta piisavalt   infot   anda   ja   sümptomid   tunduvad   tavapäraste   vananemisega   kaasnevate ilmingutena. Esimeseks äratuntavaks sümptomiks on üldjuhul mälu halvenemine - nii uue informatsiooni kodeerimise, konsolideerimise ja säilimise häirumine, kui ka kiire õpitud informatsiooni unustamine. Samuti on halvenenud info äratundmine, mis viitab defitsiitidele nii info kodeerimisel kui ka taastamisel. Algstaadiumites võib halveneda ka kõne kvaliteet,  kvantiteet  ja  tähendusrikkus  ning verbaalsest  infost arusaamine. Samuti   täidesaatvate   võimete   langus   –   ebaefektiivne   probleemilahendus   ja planeerimine, vähenenud abstraktne mõtlemine. Haiguse edasi arenemisel ilmnevad visuaal-ruumilised defitsiidid ja apraksia.  Alzheimeri tõve patoloogilised muutused ajus  AT tekkimine on seotud ajus kahe ebatavalise proteiiniga - β-amüloid and tau-valk, mis   on   neuronitele   toksilised.   Nende   proteiinide   kuhjumine   viib   lõpuks   närviraku hävimiseni, mis halvendab aju funktsioneerimist ja tekitavad dementsuse sümptomeid. PET-uuringus   võib   olla   näha   amüloidide   ladestumist   ajurakkudes   ning   aju ainevahetuse   alanemist   oimukoores.   Võimalikud   biomarkerid   on   nähtavad   ka seljaajuvedeliku analüüsides. MRT-uuringus võib olla näha hippokampuse ja oimu- kiirusagarate atroofiat. 


Obsessiiv-kompulsiivne häire Sundseisundi   puhul   on   isik   ennast   või   ümbritsevat   keskkonda   häirivalt   hõivatud sundmõtetega,   mis   sageli   puudutavad   mustust,   baktereid,   haigusi   või   surma,   või sundtoimingutega, sageli kätepesu, kontrollimine, riidest lahti võtmine või riidesse panemine. Sundseisundit   nimetatakse   vahel   OCD-ks   (Obsessive   Compulsive   Disorder:   obsessiiv- kompulsiivne häire). Vahel võib olla raske eristada OCD puhul esinevaid sundtoiminguid neist rituaalidest ja rutiinkäitumisest, mida kohtame Aspergeri sündroomi juures. Enamikul OCD-ga isikutest puuduvad aga Aspergeri sündroomi sümptomid või on neid väga vähe. OCD,   mis   takistab   isiku   üldist   psühhosotsiaalset   kohanemist,   on   1-2   %-l   kõikidest teismelistest. Poistel ja tüdrukutel näib seda esinevat võrdselt. OCPD (Obsessive Compulsive Personality Disorder: obsessiiv-kompulsiivne  isiksusehäire) diagnoositakse   siis,   kui   isiku   juures   täheldatakse   stabiilset   käitumismustrit,   mille märksõnadeks   on   kord,   nimekirjad   ja   pedantsus.   Neil   on   sageli   kalduvus   ka   sotsiaalsele eraldumisele,   rituaalsele   käitumisele   ja   kitsidusele.   OCPD-l   ja   Aspergeri   sündroomil   on suured sümptomaatilised sarnasused ja pole selge, mil määral nad teineteisest erinevad. OCPD esinemissagedus ei ole teada. https://www.autismiliit.ee/autismist/kaasnevaid-probleeme/obsessiiv-kompulsiivne-haire/ Portaal Reader's Digest avaldab asjaolud, mida on seostatud sundkäitumisega. Liigne surve vanemate poolt. Kui vanemad on ülihoolitsevad, võib see suurendada lastel riski OCD väljaarenemiseks, rääkis Binghamptoni ülikooli psühholoogiaprofessor Meredith Coles. Sama kehtib tema sõnul siis, kui lapsele on varakult antud palju kohustusi ning tema elu on piiratud väga rangete reeglitega. «Kui laps läheb rangesse kooli ega riku ealeski reegleid, võib see luua OCD-le eelneva seisundi,» nentis ta. Samas ei saa unustada, et OCD ei teki kõigil sellistel lastel ning see võib olla seotud ka geenidega, aga mingisugune osa võib olla ka ülirangel kasvatusel. Uneharjumused.   «Uneaeg   ning   selle   kestus   mõjutavad   inimese   oskust   hoida   sundmõtteid kontrolli all,» selgitas dr Coles. Näiteks tehti ühes uuringus kindlaks, et inimestel, kes läksid


magama  pärast  südaööd,  oli märksa  raskem sundkäitumist  ohjeldada.  Teises uuringus sai selgeks, et inimesed, kes magavad pidevalt vähem kui soovituslikud 7–8 tundi, kannatavad samuti   sagedamini   sundmõtete   käes.   «Uuringuid   jätkatakse,   kuid   üheks   seisundit leevendavaks meetmeks võib olla valgusteraapia,» lisas psühholoog. Ajus toimuvad protsessid. Teadlased leiavad, et kõige tõenäolisemalt mängivad OCD tekkes rolli põletikulised protsessid ajurakkudes. OCD all kannatavate isikute ajuskaneeringud on nimelt näidanud, et neil oli põletikulisus ligi kolmandiku võrra kõrgem neis ajupiirkondades, mis on sundmõtetega seotud. «See leid on üks suurimaid läbimurdeid OCD uurimisel ning võib aidata välja töötada uusi ravimeetodeid,» märkis uuringu juhtivautor professor Jeffrey Meyer.  Ka  selle   uuringuga  jätkub  edasine   töö,  et   leida  ohutud  ja   efektiivsed  võimalused seisundi leevendamiseks või isegi ennetamiseks. PANDAS-sündroom.   Tegu   on   streptokokk-nakkusega   seotud   autoimmuunse neuropsühhiaatrilise   häirega   (lühend   PANDAS).   Häire   tekib   lapseeas   ning   sümptomid algavad   järsku,   kaasneda   võivad   tikid   ehk   vastutahtelised   liigutused   ning   OCD-le   viitav sundkäitumine. Häire vallandub siis, kui immuunsüsteem vannub streptokokk-nakkusele alla ning see tabab aju. Sündroomi ennetamiseks tuleb streptokokk korralikult antibiootikumidega välja ravida. Allasurutud raev. Viha ise ei tekita OCD-d, kuid kui seda põdev inimene pidevalt viha alla surub, võivad sümptomid halveneda. «Kui vihastel emotsioonidel pole kusagile minna, võivad need   viia   nii   depressiooni,   ärevuse   kui   ka   OCD   süvenemiseni.   Pole   haruldane,   et sundkäitumine   esineb   märgatavamalt   siis,   kui   inimene   on   stressis   või   vihane,»   selgitas psühhiaater   David   Straker.   Lahenduseks   pakub   ta   kognitiivset   käitumisteraapiat,   et   mitte emotsioone liigselt enda sees hoida. Süütunne.   Teadlased   on   selgeks   teinud,   et   OCD-häirega   inimesi   iseloomustab   suurem süütunde kogemine, mida tajutakse ohtlikuma ja väljakannatamatuna kui teised. Iga mõttega, mis võiks tekitada süütunnet, võib kaasneda tohutu ärevus ning kompulsiivne käitumine. Sünniga   seotud   asjaolud.   Uuringutega   on   leitud,   et   OCD   tekkeriski   võivad   suurendada enneaegselt sündimine, keisrilõike abil ilmale tulemine ning see, kui ema on raseduse ajal järjepidevalt   suitsetanud.   Pole   küll   sajaprotsendiliselt   teada,   kuidas   need   tegurid   mõju


avaldavad, ent mida rohkem taolisi riske esineb, seda suurem on tõenäosus mitmesuguste haiguste tekkeks. https://tervis.postimees.ee/4399601/ullatavad-asjaolud-mis-voivad-viia-obsessiiv- kompulsiivse-haireni RHK-10 OBSESSIIV-KOMPULSIIVNE HÄIRE F42 Obsessiiv-kompulsiivne häire Oluliseks iseärasuseks on korduvad obsessiivsed e. sundmõtted või kompulsiivsed e. sundteod (lühiduse mõttes kasutatakse edaspidi sümptomitele viitamisel termini obsessiiv-kompulsiivne asemel mõistet obsessiivne või sund-). Obsessiivsed e. sundnähud on ideed, kujutlused või impulsid, mis tungivad stereotüüpsel viisil pidevalt subjekti teadvusse. Need häirivad inimest peaaegu alati (kuna sisaldavad vägivalda, on nilbed või lihtsalt seetõttu, et nad on mõttetud ja rumalad) ning isik püüab neid sageli, kuigi edutult, maha suruda. Samas kogetakse neid kui oma mõtteid, ehkki need on tahtmatud ja sageli vastumeelsed. Kompulsiivne tegu või rituaal on pidevalt korduv stereotüüpne käitumine. See ei ole loomupäraselt nauditav ega eesmärgilt kasulik tegevus. Patsient peab seda tavaliselt kaitseabinõuks mõne tegelikult ebatõenäolise sündmuse vastu, mis võiks olla talle ohtlik või tema enda esile kutsutud. Tavaliselt, kuigi mitte   alati,   mõistetakse   sellise   käitumise   mõttetust   või   tulutust   ning   tehakse   korduvaid püüdlusi seda maha suruda; väga kaua kestnud juhtudel on vastupanu tavaliselt minimaalne. Sageli esinevad ärevuse vegetatiivsed sümptomid, sama tavaline on ka ebameeldiv pingetunne (seesmine   e.   psüühiline)   ilma   märgatava   vegetatiivse   hüperaktiivsuseta.   Obsessiivsete sümptomite,   eriti   obsessiivsete   mõtete   ja   depressiooni   vahel   on   tihe   seos.   Obsessiiv- kompulsiivse   häirega   patsientidel   on   sageli   ka   depressiooni   sümptomeid   ning   korduva depressiooniga (F33) patsientidel võib ilmneda obsessiivseid mõtteid depressiooniepisoodide ajal. Mõlemal juhul muutuvad depressiooni sümptomite tugevnemise või nõrgenemise korral tavaliselt paralleelselt ka obsessiivsed sümptomid. Sundseisundeid   on   võrdselt   nii   meestel   kui   naistel   ning   sageli   võib   leida   märgatavaid anankastseid isiksusejooni. Häire algab tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas. Kulg on varieeruv ja depressiooni sümptomite puudumisel enamasti krooniline. Diagnostilised juhised


Kindla diagnoosi korral peavad obsessiivsed sümptomid või kompulsiivsed teod või mõlemad korraga esinema enamusel päevadest vähemalt kahe järjestikuse nädala vältel ning nad peavad olema distressi allikaks või häirima isiku tegevust. Obsessiivsed sümptomid peavad olema järgmised: (a) inimene peab neid kogema kui oma mõtteid või impulsse; (b) peab olema vähemalt üks mõte või tegu, mida püütakse edutult ikka veel ohjeldada ka siis, kui teiste mõtete suhtes vastupanu juba puudub; (c)   mõte   või   sooritatav   tegu   ei   tohi   valmistada   rahulolu   (lihtsalt   pingest   või   ärevusest vabanemist ei saa selles mõttes vaadelda kui mõnu või rahuldust pakkuvat tegevust); (d) mõtted, kujutlused või impulsid peavad ebameeldivalt korduma. Sisaldab: anankastne neuroos; obsessiivne neuroos; obsessiiv-kompulsiivne neuroos e. sundneuroos. Diferentsiaaldiagnoos.   Sundseisundite   ja   depressiivsete   häirete   eristamine   võib   vahel   olla väga komplitseeritud, kuna need häired esinevad sageli koos. Häire ägeda episoodi korral tuleb  pidada  tähtsamaks  neid sümptomeid,  mis  ilmuvad  esimesena;  kui  esinevad mõlema häire   sümptomid   ning   ükski   neist   ei   domineeri,   on   tavaliselt   otstarbekam   vaadelda depressiooni primaarsena. Krooniliste häirete korral peetakse prioriteedi määramisel oluliseks seda häiret, mille sümptomid on püsivamad ja sagedasemad teise samaaegsel puudumisel. Juhuslikud paanikahood või nõrgad foobsed sümptomid ei välista sundseisundi diagnoosi. Obsessiivseid sümptomeid, mis esinevad skisofreenia, Tourette'i sündroomi või orgaanilise psüühikahäire korral, tuleb käsitleda nende seisundite osana. Kuigi obsessiivsed mõtted ja kompulsiivsed teod esinevad tavaliselt koos, on siiski kasulik püüda määrata, kumb neist domineerib, kuna need häired võivad reageerida erinevale ravile. F42.0 Valdavalt obsessiivsete häiretega Obsessiivsed häired võivad siin avalduda ideedena, kujutlustena või impulssidena mingiks tegevuseks. Nende sisu võib olla väga varieeruv, kuid häirib isikut peaaegu alati. Näiteks naist võib   piinata   hirm,   et   ta   ei   suuda   maha   suruda   impulssi   tappa   oma   armastatud   laps,   või esinevad   korduvad   siivutud,   jumalat   teotavad   või   ego-võõrad   kujutlused.   Vahel   on   need


mõtted   lihtsalt   kasutud,   sisaldades   tähtsusetute   alternatiivide   lõputut   kvaasifilosoofilist kaalutlemist.   Selline   alternatiivide   kõhkluslik   kaalutlemine   on   mitme   ruminatsiooni   tähtis element ja sageli viib selleni, et ei suudeta vastu võtta triviaalseid, kuid igapäevaelus vajalikke otsuseid. Seos obsessiivsete  ruminatsioonide  ja depressiooni vahel  on eriti  tihe;  sundseisundit saab diagnoosida   üksnes   juhul,   kui   ruminatsioonid   tekivad   või   püsivad   ka   depressiooni puudumisel. F42.1 Valdavalt sundtegudega Enamus kompulsiivsetest e. sundtegudest on seotud puhastamisega (eriti käte pesemisega), korduva kontrollimisega, kas potentsiaalselt ohtlik situatsioon on ära hoitud, või ülemäärase korralikkuse ja puhtusega. Sellise käitumise aluseks on hirm, tavaliselt mingi ohu ees, mis on suunatud patsiendile või on patsiendi enda põhjustatud, ning rituaalne tegu on kasutu või sümboolne püüdlus seda ohtu vältida. Kompulsiivsed rituaalsed teod võivad hõivata iga päev tunde   ning   vahel   on   nad   seotud   märgatava   otsusekindlusetuse   ja   tegutsemise   aeglusega. Üldiselt on neid häireid meestel ja naistel ühesuguse sagedusega, kuid kätepesemise rituaal on tüüpilisem naistele ja aeglus ilma kordamisteta meestele. Kompulsiivsed rituaalsed aktid on depressiooniga nõrgemini seotud kui obsessiivsed mõtted ja on kergemini mõjustatavad käitumisteraapiaga. F42.2 Segatüüpi obsessiiv-kompulsiivne häire Enamusel   obsessiiv-kompulsiivsetest   patsientidest   on   nii   obsessiivsed   mõtted   kui   ka kompulsiivne käitumine. Seda kategooriat tuleks kasutada, kui mõlemad alakategooriad on ühtviisi väljendunud, nagu see ongi paljudel juhtudel. Siiski on kasulik püüda määrata neist üks   juhul,   kui   see   domineerib   kliinilises   pildis   selgelt,   kuna   obsessiivsed   mõtted   ja kompulsiivsed teod võivad reageerida ravile eri moodi. F42.8 Muud obsessiiv-kompulsiivsed häired F42.9 Täpsustamata obsessiiv-kompulsiivne häire OBSESSIVE-COMPULSIVE DISORDER, Boundary Issues


Naomi A. Fineberg, Sanjaya Saxena, Joseph Zohar, Kevin J. Craig, M.Phil DSM-5-s   on   OCD   kategoriseeritud   kui   ärevushäire   –   häire   aitab   kaasa   ärevusele   ja kompulsiivsed teod aitavad ärevust maandada. OCD-l on komorbiidsus teiste ärevushäiretega (lihtfoobia, sotsiaalfoobia, paanikahäire) ja ka mõnede muude häiretega. 


Piirialast tüüpi ebastabiilne isiksusehäire Diagnostilised kriteeriumid  1979ndatel aastal sõnastati ebastabiilne isiksushäire.  Äärmiselt   heterogeenne   patsiendirühm:   126   võimalikku   sümptomite kombinatsiooni. Kaks piirialast tüüpi isiksushäirega patsienti ei pruugi olla üldse sarnased.   Kesksel kohal on ebastabiilsus, mis avaldub neljas dimensioonis: emotsioonides, interpersonaalsetes suhetes, mina-pildis ja käitumises.  Kriteeriumid: Impulsiivsus. Kõikuv meeleolu – päeva lõikes võib muutuda meeleolu ühest äärmusest teise. Häiritud või ebaselge minapilt, eesmärgid, eelistused. Nad ei tea, millised nad on, kes nad on, mis on nende eelistused, eesmärgid jne, võivad tihti vahetada neid. Kalduvus   sattuda   ntensiivsetesse   ja   ebastabiilsetesse   suhetesse.   Kõikumine imetluse/armastuse ja põlastuse vahel. Äärmuslikud katsed vältida hülgamist. Krooniline tühjusetunne. Suidsiidikatsed, enesevigastamine. Prevalents (esinemissagedus), komorbiidsus  1-2% üldpopulatsioonist.  Sugude lõikes võrdne.  Vanusega väheneb – suidsiidi tulemus, võib ka tegemist olla paranemine. Täpselt ei tea.   Kõrge   komorbiidsus.   Kõige   sagedasem   on   depressioon.   Lisaks   ka   PTSD, bipolaarset,   söömishäired,   enesevigastamine   (emotsioonide   reguleerimise põhjusel, vb enesekaristuse või kommunikatsioonimeetod vms).  Suidsidaalsus  Keskmiselt 3,4 suitsiidikatset elu jooksul.   Suremuse tõenäosus suur (10%). Tavaliselt enne 40 eluaastat.


 Siskiteguriteks   on   afektiivne   ebastabiilsus,   negatiivse   meeleolu   intensiivsus, kaasuv depressioon, kehv psühhosotsiaalne toimetulek. Kulg ja prognoos  Sage teraapia/ravi enneaegne katkestamine.  Longituuduuringu   tulemusel   ravi   efektiivne:   10   a   hiljem   93%   remissioonis   (ei vasta enam häire kriteeriumitele) – samas 4,4% sooritasid suitsiidi, 1/3 sümptomid naasid. Ainult 50% paranes sellel määral, et ei olnud puudujääke. Etioloogia ja riskifaktorid  Geneetilised aspektid Ei ole ühte kindlat viisi või teed häire kujunemisel.  Sugulaste seas on leitud rohkem häiret, aga seda on raske määrata – ei saa öelda, et on geneetiline haigus. Kaksikute uuring viitavad geneetilisele komponendile.  BPD ise pole päritav, aga päritavad on geenid, mis seostuvad BPD joontega, nt impulsiivsus.  Otsitakse   seoseid   serotoniini   ja   dopamiini   ainevahetuse,   transpordi   ja   sünteesi reguleerivate geenidega. Tulemused segased ja vastuolulised.   Varajased negatiivsed sündmused Traumaatilised kogemused. 92% hülgamus, 25-73% füüsiline vägivald, 40-76% seksuaalset vägivalda. Väärkohtlemine   üksi   ei   ole   piisav   tegur   häire   kujunemiseks,   sageli   on   nende peredes   ja   muid   sotsiaalseid   probleeme   –   sõltuvus,   kuritegevus,   kehvad majanduslikud tingimused.  Kiindumussuhe Usaldavad vähem inimesi. Varajased kogemused sisaldavad negatiivset kuvandit teistest. Enamus ebaturvalise kiindumusstiiliga, vaid 6-8% turvalise kiindumusstiiliga. Kiindumusstiil impulsiivsuse ja agressiooni riskitegur. Kiindumussuhte tüüp on seotud interpersonaalsete probleemideta. Kiindumusprobleemid võimendavad häirega seotud isiksusomadusi. 


Mõned   varasemalt   seotud   geenid   võivad   olla   seotud   ka   kiindumussuhte kujunemisega. Psühholoogilised ja neuroloogilised tegurid  Aju ehitus: Geenid   mõjutavad   aju   arengut,   mis   omakorda   võimendab   teatud   negatiivsete kogemuste mõju indiviidi elus.  Uuringud   näitavad,   et   on   muutusi   limbilises   süsteemis:   amügdalas   ja hipokampuses. Fronaalkoores. Tulemused   viitavad,   et   ühed   kõige   kesksemad   BPD   jooned   tulevevad puudujääkidest aju töös seoses käitumise ja emotsioonide regulatsiooniga.   Neurokognitiivsed aspektid: Raskusi  käitumuslik   pidurduses,   mitte   reageerimises.   Leitud   ka   kognitiivset pidurdatamust, nt raskem unustada negatiivse sisuga infot, mis võib seletada BPD patsientide pidevat düsfoorilist meeleolu. Mälu  –   kehvemad   tulemused   nii   verbaalse   kui   ka   mitteverbaalse   mälu   osas. Autobiograafilise   mälu   osas   annavad   rohkem   üldiseid   kirjeldusi   mälestustest seoses negatiivsete  sündmustega,  mida  arvatakse  olevat  seotud emotsionaalsete reaktsioonide vältimisega.  Neurokeemia: Uurimine raskendatud kõrge komorbiidsuse tõttu. BPD   patsientidel   madalam  serotoniinisüsteemi   aktiivsus,   seostatakse impulsiivsusega.  BPD patsientidel dopamiini üleküllus – seostatakse impulsiivsuse, emotsiooni ja kognitsiooniga. HPE telg – varajased negatiivsed kogemused seostatud  HPA telje aktiivsusega. Krooniline   stress   (pidev   kortisooli   küllus)   toob   kaasa   negatiivsed   mõjud,   st hipokampuse   kahjustuse   ja   mäluprobleemid.   Puududes   kokku   stressirohkete sündmustega   ei   pruugi   BPD   patsientidel   olla   bioloogilist   valmisolekut   selle emotsionaalse reaktsiooniga toimetulekuks.  Atsetüülkolliin – emotsioonide regulatsioon. Noradrenaliin – reaktiivsus keskkonnale.


Biosotsiaalne mudel  BPD   kui   emotsiooniregulatsioonihäire  (Linehan,   1993):   tundlikkus emotsionaalsete   stiimulite   suhtes,   emotsioonide   intensiivsus,   raskused baastasemele naasmisel (kestvus).  Emotsionaalne tundlikkus ja raskused emotsioonide reguleerimisel, mis tulenevad bioloogilistest sättumustest ning mida võimendavad keskkondlikud tingimused.   Crowell jt arendasid 2009 seda mudelit edasi. Oskamatus end väljendada süvendab probleemi. Madala bioloogilise reaktsiooniga lapsel võib ka areneda BPD, sh ka kõrgega ei pruugi. Mida rohkem tugevaid emotsioone, seda raskem on emotsiooni reguleerida ja see süvendab probleemi. Ei ole oskusi, siis häirib käitumist. Tunnete ja mõtete alla surumine.  Emotsiooniregulatsioon  –   välised   ja   sisemised   protsessid,   mis   vastutavad emotsionaalsete   reaktsioonide,   eriti   intensiivsuse   ja   kestvuse   monitoorimise, hindamise ja korrastamise eest, et toetada indiviidide eesmärkide poole liikumist.   Efektiivne emotsiooniregulatsioon võimaldab emotsionaalsetel reaktsioonidel olla paindlik, situatsioonile vastav ning sooditust parandav.  Emotsiooni   düsregulatsioon  kui   võimetus   kontrollida   ja   moduleerida   oma emotsionaalset   seisundit   ni,   et   emotsioonid   väljuvad   kontrolli   alt   ja   häirivad otsuste tegemist ja ratsionaalset mõtlemist.  Hiljutised uuringud viitavad emotsioonide düsregulatsioonle kui BPD sümptome alalhoidvale   mehhanismile.   Eriti   tugev   seos   impulsikontrolli   ja emotsiooniregulatsiooni strateegiate puudumisega.  Emotsionaalne ebastabiilsus eristav kõige paremini BPD patsiente teistest.  Ülitundlikus negatiivsete stiimulite suhtes.  Tugevam   reaktsioon   mandelkehas   ja   susiformses   käärus   negatiivse   valentsida sotsiaal-emotsionaalse sisuga piltide töötlemisel.  Kokkuvõttes   näikse   BPD   patsiendid   olevat   emotsionaalsemalt   haavatavamad, mida   iseloomustab   kõrgenenud   tundlikkus   ja   intensiivsem   reaktsioon   eriti negatiivsetele stiimulitele. Ravivõimalused  Psühhofarmakoloogia:


Kolm   toimemehhanismi:   kognitiiv-tajulised   (neuroleptikumid);   emotsionaalsed sümptomid   (SSRid   ehk   antidepressandid);   käitumusliku   kontrolli   ja impulsiivsusega seotud sümptomid (SSRid ja madala doosi neuroleptikumid)  Psühhoteraapia: KKT ehk kognitiiv-käitumisteraapia – kõige rohkem uuritud. DKT   –   dialektiline   käitumisteraapia.  Täpselt   BPD   patsientidele   loodud teraapia. Põhiaspektid, mis eristavad KKT-st: fookus hetketunnete ja -kogemuste aktsepteerimisele ja valideerimisele (oma tunnetest arusaamine ja toime tulemine); rõhk   teraapiatsegavate   faktorite   ravil   (enesevigastamine   nt);   rõhk   terapeutilisel suhtel kui ühel teraapia põhieeldusel (suhe peab mudeldama head suhet); fookus dialektilisel protsessil (vastandumine – keskendumine aktsepteerimisele ja teisalt suund   muutumisele,   st   tasakaalu   leidmine).   Kõige   rohkem   kasutatakse grupiteraapiat   (koosneb   4   moodulist:   mindfullness,   distressitaluvus, interpersonaalne efektiivsus ja emotsiooniregulatsioon).  IPT – interpersonaalne teraapia. Psühhodünaamiline teraapia Skeemiteraapia. Mentalisatsioonil   põhinev   teraapia.   Proovib   erinevate   käitumiste   taga   näha allolevaid eesmärke ja ajendeid. 


Kliiniline psühholoogia II eksami küsimused 1. Tarvis sedastada, kas patsient on dementne. Testiks võtan:  CERAD 2. Miks meestel on kõrgem suitsiidirisk kui naistel?  Meestel suitsiidi kavatsus on tõsine (viivad asja lõpuni) 3. Milline järgnevatest ei kehti piirialast tüüpi isiksusehäire (BPD) kohta?  Päritav retsessiivse alleeliga 4. Milline   neist   ei   ole   autismispektri   häire   ja   aktiivsus-tähelepanuhäire   kattuv sümptom?  ebatavaline vaimustus korduvast liikumisest 5. Millised on piirialase isiksusehäire tüüpilised uskumused?  nii a kui b (ehk  “Kõige hullem, mis juhtuda saab on see, kui mind hüljatakse
ja   ma   ei   suuda   hakkama   saada   oma   negatiivsete   tunnetega”   ja   “Teised
inimesed on ohtlikud ja ma pean alati olema valvel”) 6. Milline antud väidetest ei esinda autismispektri häirete seletamisel Vaimuteooria hüpoteesi?  autismispektri  häirega indiviid ei suuda tervikut näha ilma,  et oleksid enne
täielikult tähelepanu pööranud selle kõikidele osadele 7. Milline järgnevatest ei ole suitsiidi riskiteguriteks?  positiivsed sotsiaalsed suhted 8. Hiljutised   uuringud   viitavad,   et   …   on   piirialase   isiksusehäire   sümptomite alalhoidev mehhanism. (Vali lünka sobivaim variant)  emotsioonide düsregulatsioon 9. Milline   järgnevatest   strateegiast   võiks   kõige   tõenäolisemalt   iseloomustada piirialase isiksusehäirega diagnoositud patsienti?  Enesevigastamine ja ennasthävitav käitumine 10. Keha düsmorfia üks diagnoosi kriteeriume DSM-5 järgi  peab:  esinema   hõivatus   mõttest/mõtetest   seoses   tajutud   veaga/vigadega,   mis   on
nende arvates kole, ebaatraktiivne, ebanormaalne või deformeerunud 11. Dialektiline   käitumisteraapia   (DBP)   piirialase   väljaarendamine   isiksusehäire raviks EI OLE ajendatud millisest järgmisest teguritest:  Vajadusest asendada kulukas pikaajaline individuaalteraapia grupiteraapiaga 12. Milline nendest väidetest ei ole tõene obsessiiv-kompulsiivse häire kohta?  Sundmõtted ei pruugi olla alati ebameeldivad ning ärevust tekitavad (ehk siis
tegelikkuses on alati ebameeldivad jne) 13. Millise neurotransmitteri süsteemi aktiivsus on piirialase isiksusega patsientidel madalam?


 Serotoniin 14. Millise haiguse raviks kasutatakse Eestis metüülfenidaati?  Aktiivsus- ja tähelepanuhäire 15. Milleks kasutatakse vaimse alaarenguga laste õpetamisel operantset tingimist?  Selleks, et treenida soovitud käitumist 16. Milline neist ei kuulu dialektiline käitumisteraapia (DKT) moodulite hulka?  Negatiivpildi loomine 17. Sa oled postapokalüptilises Eestis. Sul on 4 värsket kliimapõgenikku erinevaest maailma   nurkadest   ja   nad   kõik   ilmutavad   sarnaseid   sümptomeid,   mis   on
kooskõlas enesetapu ohuga. Triaaž on vältimatu, sel sul on ressursse ainult ühe
inimese jaoks. Kellele annad ravi kui kõik muud tingimused on võrdsed?  70-aastane mees kõrge sissetulekuga riigis 18. Millised isiksusehäired on selles mõttes sarnased, et kummagi puhul ei saa välja tuua tüüpilist idiosünkraatilist uskumust ega strateegiat?  Piirialane ja skisotüüpne isiksusehäire. 19. Mis on suurim erinevus antisotsiaalse ja vältiva isiksusehäire enesevaates?  Antisotsiaalse isiksusehäirega inimesed arvavad, et on ohvriks langenud ning
selle tõttu on neil õigus teisi halvasti kohelda või elavad kiskjana “koer sööb
koera” maailmas. Vältiva isiksushäirega inimesed näevad end akadeemilistes
või töösituatsioonides sotsiaalselt saamatu ja ebakompetentsena.  20. Milline nendest omadustest ei ole piirialase isiksushäirega inimesele omane?  hea distressitaluvus 21. Diateesi-stressi mudeli kohaselt kujuneb inimesel välja psüühikahäire:  Olemasoleva haigussoodumuse ja stressori koosmõjus. 22. Milline nendest teraapiatest on loodud BPD patsientide raviks?  dialektiline käitumisteraapia 23. Milline ADHD ravi on keskmiselt kõige tõhusam?  Stimulant ravimid 24. Mis on sõltuva isiksuse häire tavapärane kohanemismehhanism (käitumine)?  Klammerdumine 25. Miks   paneb   piirialane   nii   meeletu   ressursi   teiste   inimeste   (käitumise) muutmisesse enda oma asemel?  Sest ta usub, et just teiste käitumise tõttu ei ole temal võimalik teisiti käituda 26. Millisel juhul tohib obsessiiv-kompulsiivset häiret diagnoosida?  kui isik on kindel, et häirega kaasnevad uskumused vastavad täielikult tõele 27. Milline järgnevatest vastab tõele?


 Paranoiline isiksusehäire tähendab, et inimene näeb ennast õiglase, süütu, õilsa
ja   haavatavana.   Teistest   arvab   ta,   et   nad   segavad,   diskrimineerivad   ja   on
pahatahtlikud 28. Milline vastus ei sobi histrioonilise isiksuse võimalikuks allolevaks uskumuseks iseenda kohta?  Olen eriline ning seetõttu vajan erilisi õiguseid ning kohtlemist. 29. Missugune nendest väidetest vastab tõele?  ATH sümptomid võivad ka täiskasvanuid mõjutada 30. Autismispektri häirete peamiseks tekkepõhjuseks peetakse…?  geneetilisi tegureid 31. Millise   häirega   seostatakse   enamasti   kõrvalekaldeid   dopamiini   ja   serotoniini retseptorite ja transporterite  tööd  kodeerivates geenides?  aktiivsus- ja tähelepanuhäire 32. Kui inimesel tekivad ebameeldivad mõtted ja tema reaktsiooniks on korduvalt selles olukorras käte pesemine nii, et tal kulub päevas sellele tegevusele rohkem
kui   tund   aega,   siis   millise   vaimse   häire   diagnostiliste   kriteeriumitega   see
järgnevatest sobitub?  obsessiiv- kompulsiivne häire 33. Mis eristab kogumishäiret (hoarding disorder) OCD-st (obsesiiv. kompulsiivsest häirest)? Milline väide on õige?  Kogumishäirega   inimene   ei   suuda   esemeid   ära   visata   ning   esemete   ära
viskamisega   seostub   ahastuse   tunne.   OCD   häirega   inimesel   esineb   häirele
omaseid individuaalseid kinnisideid (kogutakse näiteks komplekte esemetest,
et saavutada tervik).  34. Allolevalt   on   lühidalt   kirjeldatud   üht   sekkumisviisi.   Vastusevariantidest   vali, millisel juhul võidakse taolist sekkumisviisi kasutada.
Käitumuslik   sekkumine,   mida   kasutatakse   laste   puhul.   Põhilise   strateegia   on
positiivse käitumusliku vastuse tugevdamine. Terapeut määrab eesmärgipärase
käitumise ja iga kord kui seda kasutatakse järgneb käitumisele tasu. Aja jooksul
põhjustab   see   käitumise   muutust.   Eesmärgiks   on   tegevustes   püsimise
arendamine, kontakti saamise arendamine ja tähelepanu suunamise arendamine.
Tihtipeale on sekkumine väga intensiivne ja on saanud tagasisidet, et sekkumine
on liiga karm.  Autismispektrihäire raviks 35. Kui paljudel OCD patsientidel avalduvad suitsiidimõtted?  Umbes pooltel 36. Üle poolte kõikidest naiste poolt toime pandud suitsiidi juhtumitest (478st 978), mida   Aalto   ja   teised   kajastasid   oma   depressiooniga   tekkivate   enesetapu   riski
faktorite uuringus, pandi toime just seda meetodit kasutades.  enese mürgitamine


37. Kõige sagedamini on obsessiiv-kompulsiivne häire komorbiidne:  Depressiooniga 38. Kuidas   mõjutavad   ärevustaset   OCD   obsessioonid   ning   kompulsioonid   Mark (1987) järgi?  Obsessioonid   suurendavad   ning   kompulsioonid   vähendavad/aitavad   vältida
ärevust 39. Milline neist käitumitest ei iseloomusta autismispektri häirega lapse toimimist?  Suhtlus toimib peamiselt mitteverbaalsetes mitmetasandilistes vihjetes 40. Suitsiidirisk on seotud:  depressiooni tõsidusega 41. OCD mõjutab tavaliselt naisi ja mehi...  Naisi üleüldiselt sagedamini, mehi lapseeas sagedamini 42. Millised   on   kõige   tihedamalt   raporteeritud   piirialasttüüpi   isiksushäire riskitegurid?  geneetilised   tegurid,   negatiivsed/traumaatilised   sündmused   lapseeas,
ebaturvaline kiindumussuhe 43. Obsessiiv-kompulsiivne häiret iseloomustab enim:  sundmõtted ja/või sundteod 44. Milline   antud   vastusevariantidest   mängib   kõige   enam   rolli   selles,   et   suitsiidi ideest võiks saada suitsiidikatse?  Suutlikkus proovida enesetappu ja ka sealt tulenevalt hirmu puudumine valu ja
surma suhtes 45. Milline   raskusastmega   suitsiidiriski   allpool   kirjeldatud   on?   Eitatakse suitsiidiplaani   olemasolu,   inimene   tahab   enda   seisundit   parandada,   on   palju
suitsiidimõtteid,   on   tegelikult   teinud   suitsiidiks   ettevalmistusi   ja   on   olemas
suitsiidiplaan.  Keskmine risk 46. Millised   järgnevatest   nõuetest   peavad   olema   täidetud,   et   saada   kliinilise psühholoogi kutsetunnistust?  peab olema läbitud aastane juhendatud praktika tervishoiuasutuses 47. Millised tunnused iseloomustavad kõige paremini otsest suitsiidiriski?  viimaste   aastate   jooksul   sooritatud   suitsiidikatse,   psüühikahäire   diagnoos,
vahendite olemasolu/kättesaadavus, psühhosotsiaalne stress 48. Millist teooriat on välja pakutud autismispektri häirete esinemisel sugudevahelise erinevuse põhjusena ehk miks esineb seda ühel sugupoolel rohkem kui teisel?  ekstreemse mehe aju teooria


49. Millist   häiret   iseloomustab   järgnev.   Sageli   hoolimatu   ja   impulsiivne,   temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib
ta   kergesti   distsipliininõuete   vastu.   Suhtluses   täiskasvanutega   on   selline   laps
pidurdamatu,   puuduliku   austusega   ja   vähese   tagasihoidlikkusega.   Teiste   laste
hulgas ebapopulaarne.  Aktiivsus- ja tähelepanuhäire 50. Mis on kognitiivse teooria kohaselt isiksuse baasilised struktuuriüksused?  skeemid 51. Milline järgnevatest ei kuulu suitsiidi otseste riskitegurite hulka?  sotsiaalne isolatsioon 52. Millisel   teraapiavormil   on   tõestatud   efektiivsus   just   enesevigastamise, parasuidsidaalse käitumise ja suitsiidimõtete osas?  dialektiline käitumisteraapia 53. Millisel   baseerub   autismispektri   häire   tõsidusel   (3   taset)   klassifitseerimisel? Valige üks või mitu.  Sotsiaalsel   suhtlemisel   vajamineva   toetuse   ja   piiratud   korduma   kippuvate
käitumismustrite, huvide või tegevuste alusel   54. Milline   vanemlik   kasvatusstiil   aitab   vähendada   lapsel   esinevate   aktiivsus- tähelepanuhäire sümptomite mõju ning suurendada protsotsiaalset käitumist?  Autoriteetne, soe kasvatusstiil 55. BPD   (Borderline   Personality   Disorder)   ehk   piirialast   tüüpi   isiksushäire patsientidel on:  Kõrge dopamiini tase ning kõrge serotoniinisüsteemi aktiivsus 56. Depressiooni ning suitsiidi seos vanusega,  risk kasvab vanusega 57. Milline neist ei kuulu intellektuaalse puude  (intellectual developmental disorder) iseloomulike joonte hulka?  IQ skoor ei tohi olla üle 50 punkti 58. Kui USAs on tulirelvadega suitsiidide hulk suur, siis kas tulirelvade keelustamine aitaks vähendada suitsiidide hulka rahvastikus?  Jah, sest osariikides, kus tulirelvadel on piirangud peal, on nii tulirelvadega kui
ka üldine suitsiidide hulk väiksem 59. Varasemad suitsiidikatsed  Tõstavad suitsiidiriski olulisel määral 60. Millisele   isiksusehäirele   on   omane   baasuskumus   “Kui   inimesed   näevad   minu tõelist mina”, siis nad hülgavad mu?  vältiv