Pildil oli kujutatud pesuväel diivanil istuvat naist, kes tundus häbenevat oma keha. Paremas nurgas asus veider poisikuju, millest ma väga aru ei saanud. Töö oli rohekates toonides. Paljud objektid nagu näiteks tool olid pildil väiksemad, kui naine. Seega tekitas see pilt sürrealistliku tunde. Ühe näitusel oleva maali nimi oli „Nimetu“. See oli akrüülmaal. Maalil oli kujutatud mägist maalappi, kus tundus üks kohalik põllumees tööd tegemas. Pildil oli kujutatud ka kivisilda, mille alla oli end peitnud mingi hirmsa näoga loom. See elukas oli sinakas-rohelist värvi ning üsna jubeda näoga. Ei saanud selle pildi mõttest kahjuks väga aru. Üldiselt mulle näitus väga meeldis, kui minu arvates oleks võinud teostel rohkem autori poolt kirjutavaid tekste juures olla, siis oleks maalidest ka lihtsamini aru saanud. Samuti oleksin meeleldi tahtnud näha veel rohkem kolmemõõtmelisi teoseid. Gevin Milpak
meeldiva õhustiku. Eesti kultuuri kohta sain teada seda, et (häbi tunnistada) lastejutt ,,Nukitsamees" on Oskar Lutsu poolt kirjutatud. Siin kohal ei ole mul aimugi, kas ma olen selle unustanud või polegi kunagi teadnud, aga nüüd igatahes tean. Sain paremat aimu ka sellest, milline on Tartu olnud erinevatel aastakümnetel (kahjuks ei olnud piltidel aastaid peal). Ühel eelpool mainitud fotodest oli kujutatud ka ,,Kivisilda", mille nimi (ja et see üldse olemas oli kunagi) tuli minule kui äsja Tartusse kolinud inimesele üllatusena, mis motiveeris lausa eraldi google otsingumootorist silla kohta infot otsima. Lõpetuseks mainiksin veel ära Oskar Lutsu teose ,,Pett ja Parbu", mille olemasolust ja humoorikatest illustratsioonidest ma ei olnud teadlik (ühtlasi tooksin välja veel selle, et teose illustratsioonide autoriks on R. Tiitus). Külastatud 02.11.2012
poolt kavandatud uut seadustekogu · 1773 valmis ümberehitatud kujul Toompea loss · 1774 1782 ilmus August Wilhelm Hupeli ,,Eesti-, Liivi- ja Kuramaa topograafilised teated" · 1775 kehtestati Venemaal uus haldusseadus · 1775 muutus Eestimaa kindralkuberner lihtsalt kuberneriks ja läks liivimaa kindralkuberneri alluvusse · 1775, 25. juuni laastas Tartut suur tulekahju · 1775 1784 ehitati Tartusse Kivisilda · 1782, 27. september kaotati Venemaa ja Balti kubermangude vaheline tollipiir · 1783 Paldiski sai linna õigused · 1783, 3. mai Katariina II kuulutas Balti mõisad alloodideks e pärusmõisateks; ühtlasi kehtestati pearahamaks, millega tühistati senine maksukorraldus · 1783, 3. juuli 1796, 28. november Baltikumis kehtis asehalduskord; piiratakse aadli ja linnade senist omavalitsust, ühtlustati haldus- ja valitsemiskorraldust
saajad ning sai öelda ka oma viimased sõnad, et Kaski saaks vanemakohused endale ning et ta kannaks hoolt ka tema lapse eest. Vastu Mägiste koobast, üle oru teisel kaldal, seisab küngas, kõrge ja ümmargune. Siin seisab hunnikus hulk suuri kive, kuna neid ümbruses mitte liialt pole leida. Kivid on inimeste käte läbi siia kokku veeretatud. Rahvas hüüab mäge Põllemäeks, ja kivilademiku kohta käib järgmine muinasjutt: vanapagan tahtnud Põllemäelt kuni Mägiste põrguhauani kivisilda üle oru ehitada. Kui ta esimese põlletäie kividega Põllemäele jõudnud, laulnud kukk ja vanapaganal kukkunud hirmuga kivid põlle seest maha ning sild jäänud ehitamata. Nõnda rahvajutt, mis küll mõne muu kohajutu järgi on sündinud. Tõepoolest on kiviladem vist mõni muistne matusekoht, nagu neid siin ja seal leida. Eeden all maa Bernhard ootas iga päev neidu, kuid ta ei tulnud. Munk oli kurb.
ühiskondades. Ajaloolased arvavad, et esimene inimese poolt ehitatud sild rajati üle Niiluse 2650 ema Vaarao Menese ajal (Matve 1978). Samamoodi pole täpselt teada millal esimene sild Eestisse ehitati. Arvatakse, et sillaehituskunst jõudis Eesti aladele 13. sajandi paiku ristisõdijate vahendusel. Esimesena kirjeldas tolle aja kindlustesse viivaid sildu Läti Henrik. Eesti sillaarhitektuuri pärliks peetakse 1784. aastal ehitatud praeguse kaarsilla asukohal paiknenud Tartu kivisilda. 20. sajandi alguseni ehitati Eestis peamiselt puu- ja kivisildu, mis sajandi lõpu poole asendusid raudbetoon sildadega. Antud sajandi lõpus hakati rajama ka rippsildu, kuid neid on võrreldes teiste sillatüüpidega vähe (Rääsk 2006). Eesti Tehnikakõrgkooli üheks rajaks ja silmapaistvamaks sillainseneriks peetakse Ottomar Madisoni (1879-1959) (Aare 2008). Töös antakse ülevaade rippsilla tüübist ning ajaloost. Lähemalt on juttu Akashi Kaikyo ja Roosisaare rippsillast
See on praegugi selgesti näha meres, kus teda Uisu sääreks kutsutakse. Siis läinud Vanapagan uuesti teist seljatäit tooma. Ta saanud seljatäie kätte ja läinud ka seda kohale viima. Aga parajasti kukk laulnud. Vanapagan lasknud seljatäie maha kukkuda ja teinud ise sääred. Kuhu ta seljatäis hunnikusse maha kukkus, tekkis küngas, millele nimeks on pandud Kiireste mägi. Sild üle Kasari jõe Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha niisuguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sillast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlle kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari jõe poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk , Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles
annaabi.ee 
