Sellest johtuvalt on raekoja põhiplaan vildakalt kõvera kontuuriga ja lääne poole peaaegu poole meetri võrra ahenevalt lähedane trapetsikujule. Väliuurimistulemuste kokkuvõtete põhjal on väidetav, et vanim raekojahoone hõlmas praeguse raekoja läänepoolset osa ja tema turuväljakupoolne esisein oli nüüdse kaaristu lõunasein. Hoone põhikonstruktsioonid - vundamendid, müürid ja võlvid on ehitatud Toompea paelavalt ja linnalähedastest kivimurdudest hangitud paekivist ning kokku laotud lubimörti kasutades. Kahekorruselise, suures osas kellerdatud hoone väljaku poolne peafassaad toetub kaheksast piilarist ja üheksast kaarest moodustuva võlvkaaristu lahtisele arkaadile ja on üleval simsivöölt lenduva sakmelise rinnatisega. Kõrgetele viiludele toetuva sadulkatusega hoone teeb pilkupüüdvaks sale kaheksatahuline kellagaleriiga konsooltorn.
..................................................lk 7 8. - Igapäevaelu......................................................lk 8 9.- Muud.................................................................lk 9 Püramiididest. Egiptlased olid esimesed tõsised insenerid ja ehitasid vägevaid templeid, linnu ning püramiide. Suurimate püramiidide ehitamiseks kulus üle kahe miljoni kiviploki, millest igaüks kaalus kuni 2,5 tonni. Mõned neist raiuti kaugetest kivimurdudest ja toimetati mööda Niilust parvedega kohale. Egiptuses on kokku üle 80 kuninglikku püramiidi. Need rabavad kiviehitised olid vaaraode hauakambriteks, pühadeks paikadeks, kust surnud valitseja hing võis iga päev taevasse rännata. Püramiite on kolme kujuga. Astmikpüramiid, kallakpüramiid ja ehtne püramiid. Hauakambritel olid valeuksed, mis kaunistati palvete ja omanike nimedega. Need olid pühad paigad, kuhu inimesed tõid ohvriande surnutele. Usk.
viidi. Sel ajal olid preestrid mõistuseks, vaaraod tahteks, rahvas kehaks ja sõnakuulmiseks. Heasüdamlik, lõbus ja hoopiski mitte sõjakas egiptuse rahvas jagunes kaheks klassiks - põlluharijateks ja käsitöölisteks. Need aga, kes töötasid suurtel ehitustel, moodustasid otsekui sõjaväe. Iga tööala, eelkõige ehitustöö, vajas veojõudu ja tööriistu: keegi pidi päevast päeva ammutama vett kanalitest või vedama kive kivimurdudest. Neid raskeid mehhaanilisi töid, eriti kivimurdudes, tegid sunnitööle mõistetud kurjategijad või siis sõjavangid. Põlised egiptlased olid uhked oma vasekarva nahavärvi üle ja suhtusid põlgusega mustadesse etiooplastesse, kollastesse semiitidesse ja valgetesse eurooplastesse. Nahavärv, mis võimaldas oma kaasmaalast eristada võõramaalastest, soodustas rahva ühtsuse säilitamist rohkem kui usk, mida võib soovi korral vahetada või keel, mida võib ära õppida.
aastal olnud maavärinat, et kindlustada ehitist ja parandada selle karkassis tekkinud nihked. Kogu kiriku kandekarkass on teadmatute pilkude eest varjatud. Inimesed näevad vaid keskset kuplit koos toestavate poolkuplitega idas ja läänes. Väljapaistvad on ka marmorist sammaskäigud, soonilisest marmorist sammastused ning sügavate nikerdustega marmorkapiteelid, -viklid ja karniisid. Kasutatud marmor on pärit Marmara mere äärest Prokonnesose kivimurdudest. Külastajatele jäävad peaaegu märkamatuks pinnakatte all olevad tugielemendid: lubjakivi, kohalik roheline graniit, tellised, mört ning pliist ja rauast klambrid. Samuti ei märka me puidust ühendustalasid võlvide ja sammaste vahel, mida kasutati rajatisesiseste rõhkude stabiliseerimiseks. Marmori ja tellisvõlvide kombineerimine ehitusel viitab betoonarhitektuurile, kuid materjalivalik hoopis Rooma-aegsele Väike-Aasiale omastele ehitamisviisidele.
532. a. puhkes Konstantinoopolis suur ülestõus keiser Justinianuse vastu, mille käigus sai pealinn tublisti kannatada ja maha põles ka keiser Constantinuse ajal püstitatud Sophia kirk. Justinianusel läks korda ülestõus lämmatada ja nii andis ta käsu ehitada kiriku ahervaremet kohale veelgi uhkem jumalakoda. Uue kiriku püstitamisel töötas 10 000 ehitajat kuus aastat. Kiriku ehitamisel ei hoitud raha kokku. Siseviimistlusel kasutati palju marmorit, mida saadi kivimurdudest ja antiikhoonetest. Riigikassa andis suurtes kogustes väärismetalle, vääriskive ja elevandiluud. Hagia Sophia projekteerisid kreeka arhitektid ja matemaatikud Anthemios Tralleisest ja Isidoros Mileetosest. Kõige kaunimad olid aga just öised jumalateenistused, kui kiriku keskosa valgustas 6000 õlilampi. Kiriku konstruktsioon õnnestus nõndavõrd hästi, et pidas vastu kõigile Konstantinoopolit vapustanud maavärinatele. Pärast Konstantinoopoli langemist 1453. a
"Püramiidide ajastu" oli, muidugi, Egiptuse suurima õitsengu ajaks, aga aastakümneid kestev kolossaalsete püramiidide ehitamine pidi lõpuks nomoste ülemkihis ja rahvamassides välja kutsuma tugeva rahulolematuse VI dünastia kuningate vastu. Meenutagem, et näiteks Cheopsi püramiidi ehitamisel kasutati vabu egiptlasi suurel hulgal (see ei tähenda, et orjad olid sellest tööst vabastatud): 100 000 inimest iga aasta (ehitati 20 aastat 2 miljonit! + 10 aastat tee valmistamine: kivimurdudest püramiidini). Talupoegade ja orjade säärasesse ärakasutamisse suhtus nomoste elanikkond arvatavasti äärmiselt vaenuliselt, sest selle tõttu kisti inimmassid eemale nende otsestest kohustustest: niisutusvõrgu ehitamisest ja maaharimisest. Sel intensiivsel ehitustegevuse ajajärgul lakkasid arvatavasti ka sõjalised röövretked. Asi läks lõpuks niikaugele, et nomoseid valdas rahulolematus säärase reziimi vastu ja tulemuseks olid teatavad poliitilised muutused
annaabi.ee 
