Asulakohad paiknevad veekogude ääres (arvestada tuleb tolleaegset jääajajärgset tänasest tunduvalt laialdasemat vetevõrku, tulenevalt toiudvarumisest ja liikumisteedest. Asulad ilmselt hooajalised kasutuses Asulakohti teada alla 100 koha. Tihedamalt Võrtsjärve joone, kus tolleaegne vetevõrk tänapäevasest ulatuslikum. Kesk-Eesti leiuala võib seostuda kohaliku tulekivi levikuga. Juhuleide üle Eesti Leiud ei peegelda ilmselt kogu asustuse levikut, sest kiviaegsest asustusest jää vähe jälgi (luu ja tulekivileiud) ja asustuse hooajalise iseloomu tõttu on asulakohtade kultuurkiht õhuke, leida raske. Ka ei kattu asulad praegusega Matuse leide vähe, puuduvad hauarajatised Elatusalad Elati väikestes rühmades (arvatavasti 2-3 sugulasperekonda), omati püügipiirkondi (reviire) Vastavalt toiduallikale vahetati hooajaliselt elukohta püügiala piires, perioodi lõpus võisid tekkida emakülad Oluline jaht (kobras ja põder), kalapüük, korilus
mattunud kaitsvate luiteliivade alla. Ilmselt on siin mängus inimkäsi: liigne põlluharimine, mis metsade kaitseta põllud ja külad tuiskliivade meelevalda jättis nii et need ajapikku liivaluidete alla mattusid. «Teadsime juba varem, et linnuse hoov oli niimoodi liiva alla mattunud, ent sel aastal saime kinnituse, et see katastroof polnud lokaalne, vaid sama moodi on luidestunud ka ümbruskonna iidsed põllud ja külad,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska. Lisateadmisi saadi ka piirkonna kiviaegsest asustusest. 1920. aastatel kruusa kaevandamisel juhuslikult välja tulnud põdrakolju jälgi ajades leiti linnuse juurest umbes 8 meetri sügavusel kruusast mingist vete poolt laiali uhutud asulakohast pärit kiviaegseid leide: tulekivist ja kvartsist esemeid, mis geoloogiliste kihistuste loogikat arvestades peaksid olema vanemad kui 7000 aastat eKr. Päästekaevamistega avati aga ulatuslikult asulakohta, milles rannasiirdekronoloogia järgi on elatud umbes 3900 aastat eKr
Ornamendielementidest esineb täkkeid ja lohke. Omaette tüüpidena eristatakse Ranniku- Eesti muististest, peamiselt kivikalmetest leitud nööri- ja kammivajutistega kaunistatud peenkeraamilisi nõusid, mis kuuluvad eelrooma rauaaja teise poolde. Nöörijäljendid on peened ja sageli siksakmotiivis nõu võrikul. Kammivajutised paiknevad üldiselt ühe reana õlal, kaelal või serval. Eelrooma rauaaegseid nöörornamendiga savinõusid on leitud Lääne- ja Loode-Eestist. Erinevalt kiviaegsest nöörkeraamikast kaunistati neid nõusid tavaliselt siksakilise nöörvajutusega. Savi sisse segati paepuru, mis põletamisel välja pudenedes jättis nõule urbse pinna. 8 Kammornamendiga savinõusid on Eestist leitud vähem ja üldiselt ei peeta sellist kaunistusviisi Eesti rauaajale omaseks. Eeskujud on ilmselt pärit Läänemere kagurannikult. Üks Eestist leitud pott ongi ilmselt Ida-Preisimaalt sisse toodud.
aastaringselt nn emakülades, kust korraldati välja püügiretki, mille ajal elati sessoonsetes asulates. Tuleb siiski märkida, et Eestist pole ühtegi emaküla seni leitud, kõiki kaevatud asulaid on tõlgendatud kui sessoonseid. Püügimajanduslik ühiskond Püügimajanduslike ühiskondadega teoreetilises plaanis pole Eesti arheoloogias praktiliselt tegeldud, mistõttu õpikutes esitatav pilt kiviaegsest ühiskonnakorraldusest on enamasti väga üldine ja trivaalne, sisuliselt marksistliku ühiskonnajaotuse ürgühiskonna kirjelduse väikeste parandustega variant. Kultuurantropoloogilised paralleelid püügimajanduse tingimustes elavate ühiskondadega ning eriti etnoarheoloogilised uuringud muudes maades lubavad püügimajandusliku ühiskonna kohta mõningaid järeldusi siiski 16 teha. Samas on variantiderikkus küllalt suur ning on raske otsustada,
tühine. Suurtaimed katavad ligikaudu 15% järve pindalast ja üldse on sealt leitud kuni 81 liiki järve- ja sootaimi. Kõige rohkem suurtaimi on järve lõunaosas ja tuulevarjulistes lahtedes. Levinuim kaldaveetaim on pilliroog. Veesisesed taimed on laialt levinud, neist tähtsaimad on kaelus-penikeel ja tähkjas vesikuusk. Võrtsjärve kalastik on aegade vältel ouliselt muutunud. Nagu näitavad Kolga-Jaani kivisaarelt, ühelt Suur-Võrtsjärve saarelt, kiviaegsest asulast ja matusepaigast leitud kalaluud, püüti järvest peale ahvena ja säga isegi lõhet. Tõenäoliselt oli sel ajal järves rohkesti ka siiglasi jt hapnikunõudlikke kalu. Ökosüsteemi seisund Võrtsjärv kuulub kihistumata veekogude eutroofsete järvede hulka, millel esineb mõningaid argillotroofseid jooni (saviosakeste ja muu mineraalse sestoni rohkus veel), mis ei lase täielikult ära kasutada järve suurt biogeensete ühendite varu
septembrini või oktoobrini, mõnikord on täheldatud vee õitsemist ka kevadtalvel, jää all. Suurtaimestiku osatähtsus esmatoodangus on tühine. Kokku on leitud suurtaimi umbes 110 liiki, nad katavad ligikaudu 15% järve pindalast, enim on neid järve lõunaosas. Tavalisim kaldaveetaim on harilik pilliroog, veesisestest taimedest kaelus-penikeel ja tähk-vesikuusk. Loomastik. Loomhõljumi mass on väike – umbes 1 g/m3. Kalastik on aegade jooksul muutunud. Kolga-Jaani lähedalt kiviaegsest asulast leitud kalaluude järgi on Võrtsjärvest püütud isegi lõhet. Nüüdis-Võrtsjärves ja tema sissevoolude suudmeis elab püsivalt 32 kalaliiki ja üks sõõrsuuliik (ojasilm), kokku on loendatud (koos ajutiste liikidega) 36 liiki. Töönduskaladeks on olnud haug, säinas, särg, roosärg, latikas, nurg, koger, linask, viidikas, luts, koha, ahven, kiisk, angerjas, tõugjas ja hõbekoger. Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärve
annaabi.ee 
