Kitseke Elas kord kaugel maal üks väike kitseke. Tal oli õnnelik elu. Kuid ühel päeval otsustas kitseke väljaspoole metsa ringi vaatama minna ja leidis endale rõõmsa taluperenaise uueks omanikuks. Kitsekesel oli parim elu, mida üks kits tahta võis: teda toideti korralikult, pesti 3 korda päevas ja harjati 5 korda päevas. Nad elasid 7 aastat niimoodi ning taluperenaine ja kitseke armastasid teineteist väga ning nad olid, kui ema ja laps. Ühel päeval kuulis suur ja võimas kuri võlur taluperenaise ja kitsekese vahelisest suurest sõprusest ning muutus väga kadedaks.Otsekohe võttis võlur suuna taluperenaise talu poole. Võlur võttis kitsekese endale luba küsimata taluperenaiselt ära, koera asemele. Taluperenaine oli nii vihane, kui olla oskas. Kitseke pidi 3 aastat linnas võlurile koera mängima ja kogu linna naerualune olema.
vastanduvad ja põimuvad teineteisest läbi, erinevate inimsaatuste kaudu. Näiteks nagu Esmeralda ja Quassimodo. Esmeralda, kui romaani ilusümbol, oli mustlasneiu, kes lapsena mustlaste poolt ema käest ära varastati ja seejärel mustlaste poolt ka üles kasvatati. Ta oli imeilus tütarlaps, kelle nimigi tähendas kaunist kalliskivi- smaragdi. Ilust hoolimata ei olnud Esmeralda elu kerge. Ta armastas üle kõige loomi, tantsida ja zonglöörida. Esmeraldal oli väike armas valge kitseke Djali ning ta arvas, et Djali oskab mõtteid lugeda. Esmeralda oli siiras hing, ega soovind kellelegi halba ega ka kurja. Kuid kahjuks saatus teda ei hellitand nagu ka Quassimodot. Quassimodo oli Esmeraldale täielik vastand välimuse kohapealt. Tema küürus selg, inetu ühe silmaga nägu ja lombakas kõnnak tekitasid vastikust väga paljudes. Quassimodo oli jumalaema kiriku kellalööja ja varjus pealmiselt kiriku müüride vahele. Ta armastas oma tööd väga, kuid kahjuks
Tegelased Pierre Gringoire reaalselt eksisteerinud kirjanik. Tema kirjutatud müsteeriumist (keskaegne piibliaineline etendus) saab kogu tegevus alguse. Esmeralda Rahvuselt oli ta mustlane. Ta oli noor ja armas. Esmeralda oli väga abivalmis ja ta ei soovinud kellelegi halba. Ta oskas väga hästi tantsida ja zonglöörida. Ta armastas loomi. Tal oli väike armas valge kitseke kelle nimi oli Djali . Ta arvas, et Djali oskab ta mõtteid lugeda. Claude Frollo Jumalaema kiriku ülemdiakon Phoebus de Châteaupers kuningliku kaitseväe kapten Gudule rotiaugus elav patukahetseja, kes vihkab mustlasi, sest need varastasid ta imeilusa tütre Quasimodo Jumalaema kiriku küürakas ja kurt kellamees, kes valiti narride kuningaks. On kiriku ülemdiakoni ustavaim teener. Probleemid teoses
Esmeralda ei vaadanud Quasimodo peale põlastusega. Tal oli ennemini Quasimodost kahju. Hea ja halb oli Pierre ja Imede Õue juhataja. Lõbus ja igav - narride kuninga valimise ajal oli linnarahval lõbus, kuningaperel aga igav. Esmeralda Rahvuselt oli ta mustlane. Ta oli noor ja armas. Esmeralda oli väga abivalmis ja ta ei soovinud kellelegi halba. Ta oskas väga hästi tantsida ja zongleerida. Ta armastas loomi. Tal oli väike armas valge kitseke, kelle nimi oli Djali. Ta arvas, et Djali oskab ta mõtteid lugeda.
Rahvaraamat-populaarkirjandus 18-19 saj (karskusteema, kõlbelised ideed, kannatava naise narratiiv Jenowewa lood 19. Saj eestis loetuim (ka Kreutzwald kirjutas, oli populaarsem, kui Kalevipoeg). 1 aadlik keskajal läheb sõtta, jätab naise koju, Jenowewat püütakse võrgutada, ei nõustu. Mees mõtleb välja vale et naine pettis kokaga. Mõistetakse surma, viiakse metsa. Tapjatel pole südand tappa, jätavad metsa elama lapsega, nende tervis halveneb kannatavad, kitseke aitab last imetada, 7 aastat metsas, krahv satub nendega metsas kokku ja viib naise ja lapse koju tagasi. Ülekohus karistus õiglus (psühholoogiline) Lugejal vabanemine, eetiline. 20. Saj massikultuuris sama põhimõte, halvad saavad karistada rõhutab, kinnitab lugeja usku oma maailmavaatesse, samastumine. Jäädes vooruslikuks, andumata ihadele jõuad rahu ja õnneni. Jenowewa esimene naispeategelane, naise temaatika esindaja . Kristlikult ju keha patu allikas, keha ei tohi tähele panna
laskis oma sarved alla ja mökitas. «Hei, öövahid, appi!» hüüdis Gringoire ja ruttas lähemale. Uks meestest, kes tüdrukut kinni hoidsid, pöördus tema poole. Ta nägi Quasimodo jubedat nägu. Gringoire ei putkanud minema, vaid jäi nagu naelutatult paigale. Quasimodo tuli talle kallale, paiskas ta üheainsa käeliigutusega neli sammu eemale, kadus siis kohe pimedikku, 69 kaasa viies noort tütarlast, kes ta käsivarrel siidsallina alla rippus. Ta seltsiline läks talle järele, vaene kitseke aga jooksis nende kannul kaeblikult mökitades. «Appi! Mõrtsukad!» kisendas õnnetu mustlasneiu. «Pidage kinni, lurjused, laske see libu lahti!» hüüdis äkki müriseva häälega kõrvaltänavast järsku ilmunud ratsanik. See oli ammuküttide kapten kuninglikust kaitseväest. Ta oli pealaest jalatallani relvastatud ja hoidis käes mõõka. Ta kiskus kohkunud Quasimodo käte vahelt mustlasneiu, pani ta risti üle sadula, ja kui
annaabi.ee 
