ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab oled kohale jõudnud kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp oled kohale jõudnud
("Päikesepillaja") 4. See on su janu --- olla tühjaks joodud, ja joobumine --- jälle januneda. Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu, ja otsid, ilma et sa teaksid, keda. Sa oled lind, kes pilvedesse poodud, ja ise iialgi ei aima seda, et tema laul just selleks ongi loodud, et vastu sünget surma sädeleda. On parem palju rüübata kui pisut, sest kuskil lahtub tugevaimgi uim ja näod ja naerud pudenevad uttu. Siis jälle madalikule end kisud, kui kiretud on veed ja voolus tuim, ja kaladki ei mõista sinu juttu. ("Päikesepillaja") 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
lähemale astudes) kuuled sa, kõik! MARGUS (selle kire üle veidi kohkunult). Meie ei mõtle sinust midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu vanematest üldse midagi. Muudkui et... kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läve ette juhtusid ja meile jäid. TIINA (vaenulikult). Ei! Te teate veel midagi. Te teate veel, et minu ema... kirikutulbas surnuks peksti! MARGUS. Minu jumal! Kui sa sedaviisi vägisi sõnu suust välja kisud! Nojah, seda me teame ka. TIINA (nagu enne). Ja usute muidugi ka, et minu ema... oli nõid? MARGUS (tüdinult). Midagi me ei usu! TIINA (ähvardavalt, veel lähemale astudes). Te usute võib-olla, et mina ka nõid olen MARGUS (kurvalt). Ah, Tiina, mis sa nüüd uuristad ja vägisi oma südamerahu hävitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli või mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all. TIINA (nutma pursates ja ennast ära pöörates, käsi ringutades)
Kes? NIKOLAI Kuulsite hästi, seltsimees rahvavaenlane. Ärge teeselge midagi. Me tunneme teie vigureid. Ja nüüd andke oma revolver kohe minu kätte ja palun ühtlasi tagasi panna ka need käbid – sinna, kuhu nõukogude võim on nad õiglaselt paigaldanud ja mille teie kui fašist olete oma räpaste kätega verepilastuslikult eemaldanud, häbistades sellega meie kangelaslikku võitu Hitleri üle. Käbi perse tagasi! See on minu viimane käsk teile. Haarab õe järele HEESKA Kes sa oled, et kisud minu naise seelikut? NIKOLAI Mina võin puudutada või nagu teie – kapitalisti võsu – ütlete: kiskuda, mida tahes. Iga minu puudutus on jumalikku päritolu. Ja seda teie jumalat pole olemas. Sest olemas olen mina ja seda tänu Stalinile ja Nõukogude võimule. Mõelge hästi järele. Kui poleks Stalinit ja Hitlerit, poleks te kunagi sündinud. Teie vanemad poleks iialgi kokku saanud mingis jälgis kiimaöös, mis oma kulminatsioonis ilmnes sellise materialistliku jälkuse vormis nagu teie
» pilkas Delvig. «Minu suur hagijas Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud.» Need sõnad tegid kaaslastele tuska. «Ara puutu rüütli au külge, Delvig,» noomis junkur Gilsen. «See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,» nurises junkur Ader kas. «Paned sa mind oma koeraga kõrvu?» küsis Risbiter ähvardades. «Oh ei,» naeratas Delvig, «ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda -- kellegi vastu ei vahetaks.» «Kisud sa riidu?» hüüdis Risbiter. «Ara unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!» «Siis tarvita seda parajal paigal!» kostis Delvig kärsitult. «Ma ütlen veel üks kord: oma Põltsamaa vägiteo pärast ei ole sa veel ammugi 233 Agnes von Mönnikhuseni käe vääriline. See ei ole suur asi, paarisaja mehega lahtise alevi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümneaastane vanamees vangi võtta. Oleks see vähemasti kuningas Magnus ise olnud
Halasta mu peale, tütarlaps! Halasta mu peale!» Preester väänles maas veeloigus ja tagus peaga vastu kivitrepi nurki. Tütarlaps kuulas, pilk temale suunatud. Kui preester hingetuks ja jõuetuks jäädes viimaks vaikis, kordas tütarlaps tasase häälega: «Oo, mu Phoebus!» Preester roomas põlvili ta poole ja hüüdis: «Ma palun sind, kui sul veel vähegi südant on, ära tõuka mind eemale! Ah, ma armastan sind! Ma olen nii õnnetu! Kui sa seda nime lausud, kisud sa kogu mu hinge hammastega puruks! Halasta! Kui sa põrgu-laps oled, siis lähen ma sinuga kaasa! Ma olen selle täiesti ära teeninud. Põrgu, kuhu sa lähed, on mulle paradiis! Sinu pale on armsam kui jumala oma! Sa ei salli mind -- ütle ometi, miks? Ma arvasin, et mäed nihkuvad enne paigast, kui üks naine vastamata jätab niisugusele armastusele kui minu oma. Oh, kui sa ainult tahaksid, kui õnnelikud me võiksime olla! Põgeneme -- ma
annaabi.ee 
