ole. Eesruum, kus hoiti surnukirste, sarnanes teiste ruumidega. Juudi seaduste järgi mähiti surnu surilinasse ja maeti samal päeval, kui ta suri, enne kui lagunemisprotsess algas. Vanas Iisraelis jäeti laip suletud koopasse, kuna see ära lagunes. Pärast seda viidi jäänused ära ja pandi surnukirstu, see on lubjakivist kaanega kast, mis on umbes 32 tolli pikk, 12 tolli lai ja 16 tolli kõrge. Praegu mähitakse Iisraelis lahkunu surilinasse või palverätikusse ja maetakse ilma kirstuta (www.iisrael.ee). Kuni püsib juudi õpetus, seadus, traditsioon ja haridus, niikaua püsib ka juudi rahvas. Aga rahvast, kel pole ühist aadet, usku ja soovi oma aadetest pidada, ei suuda koos hoida ka Jumal (Saks, lk 6).
kasutusele keldipõllud, kus on oluline korrapära. Balti põldudel kasvatati eeskätt nisu ja otra. Põllulappe künti härgadega. Kolmandat liiki muistised on kivikirstkalmed. Ilmuvad maapealsed hauad. Kividest laotud kirst, sinna kirstu on asetatud peaga põhja suunas laip, kirstu ümber on laotud kivist ring, mille diameeter on u 3-8 meetrit, kirstule on peale pandud paeplaadid(0,5 m kõrge), kirstu ja ringi vaheline ala on kaetud kividega ning vahel on ka kirstu ja ringi vahele maetud kirstuta inimesi. Kivikirstkalmed paiknevad maastikul rühmadena. Tegemist on laipmatusega. Lisaks sellele oli kasutusel ka põletusmatused, millest on võimalik jälgi leida siis, kui põletusmatuse jäägid on sattunud maa sisse, kuna seal need säilivad. Kivikirstkalmetesse on arvatavasti maetud ühiskonnas tähtsamad isikud, näiteks ümberkaudse maa omanik. Teistel põletusmatus. Lohukivisid on leitud eeskätt Põhja-Eestist(harju, viru, järvamaa). Tegemist on kividega, mille
Puuhoonete tõttu 4 on keskaegsetest majanduskeskustest vähe varemeid ja muid jälgi jäänud. /Markus 2009, lk 9/ Eestis olid ka majanduskeskused kindlustatud. Veidi tahaksin peatuda kloostrite matmiskommetel, mis olid ühised kõikidel ordudel. Piisava ruumi korral maeti klausuuri sisse, siseõue või kiriku põranda alla; ruumipuuduse korral maeti väljapoole müüri äärde kloostrikalmistule. Tihtilugu maeti ilma kirstuta, matuste sügavus alla meetri. Reeglina hauapanuseid ei olnud. Nii nagu muu ruumijaotusegi korral, kehtis ka matustel reegel - vaimulikud ida poole, ilmalikud lääne poole. Palju aadlikke ja linnakodanikke laskis end parema hingeõnnistuse lootuses kloostrite juurde matta. /Tamm, lk 119-123/ Kloostrid toimisid ka haiglatena, kus osutati tolle aja kohta väga head arstiabi. Haigetoavend võis olla ka majandusmõisas, selline oli olemas nt Kärknale kuuluvas Albu majanduskeskuses. /Markus
surmast on mõõdas 4 kuud ja 10 päeva. Kombed Sealiha on keelatud tarbida ja iga teise loomulikult sunud looma liha. Tohib süüa õigete kommete järgi tapetud looma liha, mis on lastud verest tühjaks joosta. Toitu võetakse vaid parema käega. Araabia maades pole wc paberit. Alkohol on rangelt keelatud. Müüakse vaid turistidele seda. Surevale inimesele loetakse tundide kaupa koraani ette. Surnu pestakse ja mähitakse valgesse linasse. Haua juurde viiakse ilma kirstuta. Maetakse sammal või äärmisel juhul järgmisel päeval. Hauda pannakse paremale küljele ja näoga meka poolele. Surnu leinamist heaks ei kiideta. Ajaarvamine Algab kuu aasta 1 kuu muharrani 1 päevast ja see on 16 juuli ja 622a. 632a hakati kasutama ametlikult ilma lisa päevatetta kuu aasta 354 ööpäeva. igas kuus on 29-30 päeva. Islami aasta on 11 päeva lühem päikese kalendrist. Iga kuu algab iga aasta varem. Islami kuud ei vasta aasta aegadele kuid 33a teevad täis ringi
(Püha Johannes), Mihklipäev (Püha Miikael) Ristiusu mõjul muutusid ka eestlaste nimed. Assot, Meelitut ja Tõivelembe hakkasid asendama Andres, Mihkel, Peeter, Jaan ja Jüri. Küll aga jäi püsima esivanemate austamine ning matusekombed. Peamiselt maeti külakalmistule, ilma kirstuta, kuid riietes ja ehete või tööriistadega. Haual peeti peiesid, samas söödi ja joodi. Veel tutvusid eestlased taeva ja põrgu mõistetega. Nõiast hakkas kujunema kurjuse käsilane, rahvajuttudesse ilmusid libahundid, kratid, tuulispasad jt tegelased. Kurjuse kehastusena sai tuntuks kurat. KESKAEGNE LINN Kuigi juba muinasaja lõpust on Eestist teada rida linnalisi keskusi (Tartu asutamisaastaks loetakse 1030,
annaabi.ee 
