tükke vahelt välja. Ta püüdis kirikuõpetaja kõnest kinni üksiku sõna, selgesti helises see ta kõrvus, kuid ta ei saanud kätte selle tähendust. Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda tuhat korda kuulnud näh, keele peal just ... mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja raamatulehte ... teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab, variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas, need teevad ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele tulnud, tal on palav, higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele. Kuskil tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik jälle tühi ja võõras. Jaan sulges silmad ja ootas mõne aja. Ta oli kindel, et kui veidi aja pärast
samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask. Muumiaga koos asetati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst, sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks. Ka arhitektuuris pöörati enam tähelepanu haudehitistele kui eluhoonetele
(Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised 2 pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask (Spence 2000). Muumiaga koos astati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst, sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks (Plazy 2002). Ka arhitektuuris pöörati enam tähelepanu haudehitistele kui eluhoonetele
asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma
asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju
annaabi.ee 
