leida palju sarnasusi. Muud Poe tuntumad teosed on ka ,,Mõrvad Rue Morgue'l", ,,Pudel Ammontillaadot" ja ka ,,Usheri maja langus". Luuletustest on tuntuimad ,,Ronk", ,,Võitja uss", ,,Eleanore" ja ,,Annabel Lee". Edgar Allan Poe on öelnud: ,,Kui mul palutakse hästi lühidalt defineerida mõistet "kunst", siis ütleksin, et see on meelte tajutud looduse edasiandmine hinge loori abil." Sellest definitsioonist võib selgelt välja lugeda, et Poe pani enda kirjutistesse enda hinge, olemuse ja ka hullemad mõtted. Triin Pajanen 11.R
? Või oli see tingitud Inglismaal sise(usu)sõjast, mis tipnes Elizabeth esimese rangekäelise valitsemise ja valitsusega ... - naise tegeliku võimalikkusega, kelle olemuses nägi kirik ja tema risti alla vajutatud ühiskond / Euroopa saatana sigitist ? Ometi oli esimene leedi isik, kes Inglismaa sügavast kriisist välja vedas Rohkem vaba ruumi oli loomeinimestel, kellel õnnestus oma mõtteid ja ideid kirjutistesse, muusikasse kunsti pikkida. Supernäide on Da Vince, kes rohkem kui ühel korral naeruvääristas kirikut ja selle juhtkonda. Da Vince olekski võllas lõpetanud, kui ta ema ei oleks teda ristinud ,,Pühaõhtu söömaaeg" (Milano Santa Maria delle Grazie kirikus), mis loetakse tema üheks meistritöödeks, sisaldab rikkalikult pisidetaile, mis naeruvääristavad tolle aja ideoloogiat ja vaimulikke. Mõistagi, tänu halvustavale suhtumisele kirikusse, ei olnud ta elu kerge
luuletuse keerulises kompositsioonis. Hipilikkus, ameerikalikkus, võib-olla vabad ja loomulikud lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu pealtnäha eklektilisusele segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad nad jälle esile: hobused, koerad, jumalad, viski, däss ning alati korduv naine. Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud ühiskonnakriitilisuse) tema kirjutistesse kandunud. Poleks tarvis mainidagi, et on olemas nii intertekstuaalsus kui -filmsus. Jürgen Rooste ei loo niivõrd seoseid kui lihtsalt sügavamõttelisena näivaid sündmuste keeriseid, millesse on osavalt pikitud rafineeritud kujutluspildikesi ning keelemängu. Ruja iseeneses on rakendatud vähe. Keelt püüaks luuletaja justkui üdini eestindada (rahvapärastada), samas kasutab puhast inglismanni. Kerge huumor ja semulikkus lööb järjekindlalt värelema, heites oma kutsuvad käed me kaela
Dogeni koolkond rõhutas traditsiooni säilitamise vajadust, õpetaja autoriteeti ja meditatsiooni rolli õndsuse saavutamisel. Dogeni peetakse kamakura perioodil üheks suuremaks intellektuaaliks. Ta ei taotlenud isiklikku au, kuid oli suures lugupidamises. Ta arvates oli budistlik vaimuvalgus saavutatav kõigile, ka naistele. Ta guhtus kriitiliselt Hiina 13 zen-budistlikesse kirjutistesse, mis ignoreerisid buda suutraid, tema arvates võis buda tõelisi kavatsusi leida vaid ta suutrates. Tal oli lahkarvamusi Nichireni õpetusega, sest Dogeni õpetus rõhutas kõigi buda kirjutiste autoriteeti ja kõigutamatut usku budasse (4). 3. fuke sekt tekkis 1255, kuid ei omandanud sellist mõju nagu 2 eelmist Oli olemas ka obaku sekt 17. sajandi keskel, kuid suurt mõju sellel polnud. Zen-budismil on suur tähtsus kogu ta eksisteerimise vältel
Tänapäeval ei süvene inimesed piisavalt tolle ajastu kultuuri ja tõekspidamistesse. Arvatakse, et kõik see, mida jutustavad ilusatest sõnadest tulvil rüütliromaanid ning imetlust pakkuvad keskaja filmid ongi tõsi. Tegelikkuses see loomulikult nii ei ole. Inimestel ei teki hetkekski kahtlust, et kogu see jutustus võib olla hoopis ühe kirjamehe soov muuta oma lugu lugejale atraktiivsemaks. Seetõttu ongi minu arvates oluline süveneda veidi rohkema ajaloo kirjutistesse ning leida sealt vastuolusid, mis aitaksid mõista keskaja tõelist olemust ning palet. Minu referaat koosneb kolmest peatükist: rüütlikasvatus, turniiride ja sõdade lahutamatu osa rüütli elus ning daamide kultus rüütlikultuuris, mis omakorda jaguneb üheks alapeatükiks. Läbi selle referaadi püüan lüüa keskaegse rüütli koondportreed ning tuua esile mõningased vastuolud, mille peale sageli ei tulda või siis lihtsalt ei märgata.
Kui ta tagasi tuli, leidis ta eest karismaatiliselt juhitud kiriku, kus oli vahepeal toimetatud kõiksugu talitusi, s.h ristitud. Cyprianus nim. seda ketserite ristimiseks, kuulutas selle kehtetuks. Et seda asja läbi suruda, kutsus ta Kartaagosse 87 piiskoppi, kuid tülile lahendust ei leitud, sest Rooma kirik ei asunud Cyprianuse selja taga. Tüli lõpetas alles keiser Valerianuse tagakiusamine aastal 258, mille käigus piiskop hukati. 3. sajandiks oli arusaam ortodoksiast ja hereesiast. Kirjutistesse tekkis mõiste traditsioon – kuidas asju on kristlikus kirikus aetud, et gruppe ühendada. Seda traditsiooni on püütud viljeleda juba Pauluse aegadest, ehkki õige ja vale eristamiseni läks veel mitu sajandit. Traditsiooni ei mõisteta mitte ainult minevikku vaatamisena, vaid tegu on orgaanilise sidemega mineviku ja tuleviku vahel. Nähti, et kogu kristlik kogukond oli dünaamiline ja uuenemise kestel tuli eristada, mis on autentne ja traditsiooniga kooskõlas. Kõige parem
annaabi.ee 
