Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. 1853. aastal ilmus teine trükk koos lauseõpetusega
1641. a- trükiti esimene eestikeelne aabits. (oletavasti) Raamatu sisu (ajalugu): Vanimad säilinud aabitsad on aastaist 1694 ja 1698. Vanim Eestis säilinud aabits on aastast 1777. Punasesse Raamatusse kantud 18-st aabitsast on 10 ainueksemplarid, neist 5 asuvad Rootsi ja Taani raamatukogudes. 1693. a- Johann Hornungi : ,,Grammatica Esthonica" (eesti grammatika). Raamatu sisu (ajalugu): Viimati nimetatud grammatika võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/karilatsi/lyhike_versioon.html http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10225/Eesti_kultuurilugu_KaarelVanamold er.pdf;jsessionid=1F7FF07C2DE57884F6CD417DD61A54CD?sequence=1 A. Adamson, T
Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile. See oli kasutusel 18. sajandist kuni 19. sajandi viimase veerandini. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: 1622 katoliiklik käsiraamat „Agenda Parva”. 1632 Joachim Rossihniuse luterlik kirikukäsiraamat. 1648 Johannes Gutslaffi lõunaeesti keele grammatika „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam”. 1686 „Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament”, Uue Testamendi tõlge, mis oli
Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa (saksapärane) • Forseliuse-Hornungi kirjaviis: 1693.aastal ilmub Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Grammatika võttis kokku 1680. aastatel Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis
Olles H. Stahlist põhjalikum,tutvustab J. Gutslaff näiteks grammatiliste morfeemide vahetamisegauute vormide moodustamist 1660 Heinrich Göseken: Manuductio ad Linguam Oesthonicam (P-E) (Sissejuhatus eesti keelde) Eelmistest märksa lühem morfoloogiaosa põhineb suures osas H. Stahli eeskujul. Muutis keerulisemaks passiivi vormid. 1693 Johann Hornung: Grammatica Esthonica (P-E) (Eesti grammatika) võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.Peetakse 17. sajandi eesti keele kirjelduse tipuks Ta loobub vormidest, mis olid senistesse grammatikatesse kunstlikult toodud eeskujukeelte täpseks järgmiseks, muuhulgas vokatiivist, võõrapärasest konjunktiivist ja futuurumist.
annaabi.ee 
