pulmadeks ja ehteks talusse. Tekke hoiti, need pandi voodi peale vaid pidupäevadel – jõulude ja nelipühi ajal, jaanipäeval. Tikitud saanitekk oli kirikusse sõitjail põlvede peal. (Mandel, Vaab) Lääne-Eestis kaunistati tikandiga peamiselt tanusid, särke, põllesid, kindaid. 20.saj algul hakati Läänemaa põhjaosas kaunistama tikandiga ka seelikuid ja vaipu. Erilise tikandiga kaunistati neid Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduslikke eeskujusid, kuid olid üsnagi primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Kihnu tikandite seas on rohkesti motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja tanude juurde. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. (Kivilo, lk 9) KASUTATUD KIRJANDUS Kivilo, L.1992. Lilltikand. Tallinn, Valgus
september, kui saak pidi olema salves ja naised tubaste tegemiste juures, ning jõulud - mitu nädalat kestev talviste pidustuste periood. Kuigi suvine töökoormus oli tunduvalt suurem, jätkus tegemist talvekski. Naised ketrasid lõnga ja kudusid valmis kangad, mehed käisid metsast palke vedamas ja tegid puutööd. Vanas eesti taluperes valmistati pea kõik vajaminev ise: riided, toidunõud, mööbel, tööriistad. Et asi ilusam saaks, tehti talle kirjad peale. Kirjati kõike, toidunõudest härjaiketeni. Kõige uhkemad tehti kingiks mõeldud esemed: pulmakannud, pruuditoolid, veimevakad, kirstud, koonlalauad, vöömõõgad. Naiste hooleks oli rõivaste valmistamine. Suvel kandsid talunaised pikka valget särki, mis värvilise kirivööga kokku tõmmati, meeste suveriideks olid linasest särk ja püksid. Külmemal ajal ja piduriideks olid villased rõivad. Naistel seelikud, kampsunid, pikk-kuued. Varasema aja riietus oli
Värvidest on enim kasutatud intensiivset roosat. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastest värvitoonides, kuid palju kohtab ka tikkija fantaasirikast värvidemöngu. Lääne-Eestis kaunistati tikandiga peamiselt tanusid, särke, põllesid, kindaid. 20.sajandi algul hakati Läänemaa põhjaosas kaunistama tikandiga ka seelikuid ja vaipu. Erilise tikandiga kaunistati 20.sajandi alguses seelikuid ja vaipu Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduses esinevaid eeskujusid, kuid olid ikkagi üsna primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Rikkalikult kasutati punaseidtoone, vähem sinist ja rohelist, teisi värvitoone üsna harva. Kihnu tikandite seas on rohkesti mitmesuguseid motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja Lääne-Eesti tanude juurde. Huvitavamad on kohapealse
Üks teinegi härra tollest ajastust on jätnud jälje moelukku. Selleks on detailideni põhjalik Inglise krahv Brummel. Kinga-ajaloolaste ringis meenutatakse teda kui ekstravaganti, kes viksis oma kingi sampuse ja munavalge kokteiliga. Valgest siidist sukad on ikka veel kohustuslik rõivaosa ülikonna juurdes, kuid tasapisi ilmuvad värvipaletile ka hall, pruun ja must. Argipäeval kasutati villaseid ja puuvillaseid sukki ning peenemateks momentideks kirjati sukad triipudega. Pikad püksid tulid et jääda, hoolimata erinevate ühiskonnakihtide vastuseisust (k.a. ülikoolid ja vaimulikond). Inglismaa prints Georg IV andis koguni välja seaduse pükste kui päeval kandmiseks ettenähtud rõivaste kohta. Põlvpüksid jäid tseremooniaalseteks toiminguteks. Kodus kandsid härrasmehed satiinist või siidist mantleid ja hiinapäraseid lahtise kannaga tuhvleid milledel on kitsenev üleskeerduv ninaosa.
lõhikud.Kaenla all olid nelinurksed kaenlalapid.Töösärgil ei olnud kraed ja varrukatel puudusid värvlid.Varrukad olid lühemad ja kitsamad kui pidusärkidel. Pidusärk oi väikese püstkrae(vanem) või mahakeeratava kraega(uuem). Kaelus ja varrukasuu olid kurrutatud ning varrukasuu lõppes värvliga. Särgi kaunistuseks olid tagasihoidikumad kui naistel. Varrukavärvel oli ääristatud tagidega ja peale olid tikitud valge niidiga tikk ja püvisilmpistes väljaõmblus.Ka õlalapid kirjati valge niidiga ja mõnikord kaunistati ka piluga. särk Särgi kaelus ja varrukavärvel kinnitati sõltustega. Pidulikumal puhul seoti kaela rätik ja lisati särgi kinnituskohta väike vitssõlg. Särki kanti pükste sees. Muuseumite kogudes on leida mitmeid Torist pärit meestesärke ERM ist ja üks asub Pärnu Muuseumis PäMu E 78. Viimane nimetatud särk on valgest linasest riidest, kaunistusteta. Särgil on otsapandud pikad varrukad, mis lõpevad värvliga. Varrukas
annaabi.ee 
