on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. ● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ?
Renneri kroonikast. Hoopis üliõpilasainelises ja Vene-Türgi sõdadeni ulatuvas tagasihoidlikumad on umbmäärasema ajaloolise jutustuses arvestab M. Põdder selgesti radikaalse tagamaaga jutustused ,,Uudu ja Meeta" , ,,Saare suuna seisukohti. Hea keele ja stiiliga teosena piiga" ,,Dan ja Singa" .Ümmarguselt kolmekümne peegeldas ,,Bob Ellerhein" siiski toonases erineva kunstitasemega ajaloolise jutustuse pare- kirjandusprotsessis asjalikuma käsitlusviisi suunas miku moodustavad E. Bornhöhe ja A. Saali teosed. toimuma hakkavaid nihkeid. Elisabeth Aspe Jaak Järv (1852-1920). Kirjanikuna on J. Järv 1860-1927 E. Aspe käsutas oma loomingus vane- tuntud eelkõige ajalooliste jutustustega. Romaanina mate noorpõlvemälestusi, aga ka kohalikke võetava ,,Vallimäe neitsi" (1885; mõneti koostöös E.
On avaldatud arvamust, et kirjanduse kõrval 90ndatel on olulisemad teised kultuurivaldkonnad, mille sisuks ja aluseks on visuaalsus. Justnimelt performatiivsed valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud. Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis: 1. Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv, Priidu Beier, Sinijärv, Kivisildnik, Sauter, Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Ehlvest, Õnnepalu, Krull, Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks
eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni
Esimeseks Undi taustaautoriks on Salinger ja kindlasti hakkab mängima kaasa Camus ning tuleb ka zen-kihistus, mis ei paista silma, kuid on olemas. Kui rääkida psühhomodernistlikust joonest, siis see mängib kindlasti ka kaasa, kuid ei saa öelda, et Freudi mõju oleks jätkuvalt kõige olulisem. Kui uutest mõjudest rääkida, siis 60ndate ja hilisema kirjanduse puhul ei saa me mööda Kafkast. Kafka tuleb kaalumisele eriti lühiromaanis „Mõrv hotellis“. Kirjandusprotsessis on see üks tähislikumaid tekste. Mingis suhtes võiks väita, et see on esimene pikem tekst, kus kuidagi radikaalne modernism manifesteerub kodumaises Eesti proosas. Sarnased katsed olid toimunud väga jõuliselt juba varases pagulaskirjanduses. Pideva muutumise juures on märgatav see, et Unt satub koguaeg avangardi etteotsa. Undil on/oli omadus tabada õhust seda, mida veel pole, aga mis kohe tuleb. See, mis kohe tuleb, on siis kõige esimesena tema tekstides olemas
Piibli selgitamisega oli algne jutukirjandus astunud sammu edasi. Samuti oli oma panus Mango Hansu, Michael Ignatiuse jt hernhuutlaste tõlkelistel ja käsikirjades levinud vagadusraamatutel. Rajasid aluse eestikeelse jutukirjanduse laiemaks arenguks. 18. sajandi teisel poolel rajas teed juba ilmaliku sisuga jutukirjandus. Abiks kalender, ajakiri. Esimese ilmaliku eestikeelse jutukogu tegijaks oli Saksamaalt pärit Johann Martin von Hehn, pole säilinud ning selle koht ka kirjandusprotsessis segane. Virumaalt pärit Tallinna gümnaasiumi professor Friedrich Gustav Arvelius (1753-1806) ,,Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat" (1782-1787, I-II), aluseks saksa koolilugemik, lisatud mõned algupärased jutud. Samuti majapidamise ja tervishoiualaseid nõuandeid pakkuv raamat ,,Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat" (1790) Kuramaalt pärit Saaremaa Karja kiriku pastor Friedrich Wilhelm von Willmann (1746-1819) ,,Juttud ja Teggud" (1782)
annaabi.ee 
