sündmusi jälgitakse. Lood on põnevad ja annavad lugejale võimaluse end peategelasega samastuda ning ohtlikke situatsioone ette kujutada. Nii saab lugeja fantaseerida olukordadest, mida tavaelus just enamjaolt ette ei tule. Kõige põnevam ehk ongi lugejal võimalus end panna tõelise superdetektiivi olukorda ning sündmuste käigule täielikult kaasa elada. Kriminaalkirjaduse negatiivsetele omadustele on pisut keerulisem mõelda ning neid välja tuua. Küll aga võiks selle kirjandusliigi miinuseks olla see, et lugu saab alati kindla lahenduse ega paku peale lugemist kuigi pikaajalist mõtlemisainet. Tänapäeval valitseb detektiivromaanides enamasti üht tüüpi süžee. Ülesehituses näeb tavapäraselt väga ühtmoodi. On ohtlik ja kaval kurjategija, kelle isik jääb poolvarju. Ta sooritab kuritöö (mõrva või röövi). Kellegi abipalvega pöördutakse detektiivi poole, kes tööle asub
See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt
Baggesen. Hohan Herman Wessel (1742-85) norralane jätkas kõige selgemini valgustusaja ja ühtlasi ka Holbergi joont. Olles Kopenhaagenis norra kirjandusliku üliõpilasringi rajajaid (1772) ja juhtivamaid isikuid, avaldas ta oma kuulsa teravmeelse paroodia Taanis laialt moes olevate prantsuse klassitsistlike tragöödiate järelaimamise pihta. Tema paroodia kannab pealkirja ,,Kaerlighed uden Strömper" (,,Armastus sukkadeta" 1772). Osalt langes paroodia aga ka kogu klassitsistliku kirjandusliigi pihta üldse, mille läbi töö omandas veelgi kaugemale ulatuva, tervet kunstivoolu ümberhindava aktsioomi tähtsuse. Wessel on kirjutanud veel teisigi näidendeid: ,,Õnn on parem kui mõistus" 1776, ,,Anno 7603" 1785, kuid nende koomiline teravus ei seisa enam tema esikteose tasemel. See-eest on wessellikult vaimukad tema mitmesugused epigrammid, juhuluuletised ja seotud kõnes kirjutatud koomilised lühijutud, millel on jäädav koht taani kirjanduses. Esiromantika
klassikuid, aga nii mõnedki häälestasid oma lüüra uue korra ülistamisele. Muutunud poliitilises olukorras oli lävepakk avalikkusse pääsemiseks kõrge: esimene tingimus oli sotsialistliku realismi paleuste selgekstcgemine ja enda sättimine nende dikteeritud vormi. Tuli kujutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat osa ühiskonnas ja venelaste progressiivset rolli. Kesksele kohale tõusis eriliselt õilsate omadustega positiivne kangelane. (LILJA) Uue kirjandusliigi, nõukogude kirjanduse omaksvõtmine oli väljakutse kirjanikele ja muidugi ka lugejatele, mistõttu kirjutamine käivitus aeglaselt. Uut toodangut, eeskätt romaane sündis vähe, lüürika oli uue rolli leidmiseks paindlikum. Karmi keelt "sobivate" kirjanike nappusest kõneleb 1950. aastal trükitud nimekiri avaldamiskõlblikcst eesti kirjanikest. See koosneb 35 usaldusväärse kirjaniku nimest, teiste seas August Jakobson, Johannes Barbarus, Debora Vaarandi, Aadu Hint ja Juhan Smuul (1954
ö. ateljeekriitikal on aga kaks piiratust: kõik, millel pole seost luuletaja enda loominguga või on talle antipaatne, jääb tema kompetentsist välja; väljaspool tema enda kunsti võivad kriitiku hinnangud olla ebausaldatavad. Kriitikast kõneldes peab Eliot eeskätt luulekriitikat silmas aga ka seetõttu, et viimane on kirjandusest üldistusi tehes olnud pikka aega primaarne. Illusioon, et luules läheneme puhtalt esteetilisele elamusele, teeb luulest kõige mugavama kirjandusliigi, millele kriitika üle arutledes mõelda. Suurt osa kriitikast, mis sünnib punktis, kus kriitika sulab kirjandusteadusesse ja kirjandusteadus kriitikasse, võib iseloomustada kui allikate abil seletavat kriitikat. Selle mõtte selgitamisel nimetab Eliot J. L. Lowesi, kes nuhkis välja kõik raamatud, mida Coleridge oli lugenud ning kust laenanud oma poeemidesse kujundeid ja fraase. Lowes ei kavatsenud poeeme l u u l e t e o s t e n a arusaadavamaks teha (teda
annaabi.ee 
