- 2. saj. post-klassikaline periood (Quintilianus, Tacitus, Suetonius, Martialis) 3. - 5. saj. hilisladina periood (Püha Augustinus)- kristlik kirjandus kreeka laenud: ecclesia, episcopus, angelus Püha Hieronymus Vulgata (enne Itala)- vulgus-rahvas, piiblitõlge , mis oli rahvale arusaadavam. 5. - 8. saj. romaani periood kirikuladina keel- ladina keel eemaldub klassikalisest normist. karolingide renessanss 8. saj. Pärast 9. saj: Ladina keele püsimine teadus- ja kirjanduskeelena. Filosoofia, religioon, matemaatika, 16. saj kirikureform. 23. Vulgaarladina keele (VL) mõiste Erinevate ladina keele vormid läbi aja, kõikvõimalikud normists kalduvad variandid, kõneldav keel. 24. VL otsesed allikad: epigraafilised allikad ja kirjanduslikud allikad Epigraafilised allikad (raidkirjad, pealiskirjad hoonetel, esemetel, hauakividel- epitaafid) -säilinud originaalis Kirjutamiskoha ja aja kindlaks tegemine suhteliselt lihtne. 19
muutustel, mitte selle ajatul iseloomul. Kultuuri “ajaloolisuse” sünd • Kuni 18. sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele. Varane “kultuuriajalugu” oli ennekõike keele ja kirjanduse uurimine; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest. Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes. • Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut.
1. - 2. saj. post-klassikaline periood (Quintilianus, Tacitus, Suetonius, Martialis) 3. - 5. saj. hilisladina periood (Püha Augustinus)- kristlik kirjandus kreeka laenud: ecclesia, episcopus, angelus Püha Hieronymus Vulgata (enne Itala)- vulgus-rahvas, piiblitõlge , mis oli rahvale arusaadavam. 5. - 8. saj. romaani periood kirikuladina keel- ladina keel eemaldub klassikalisest normist. karolingide renessanss 8. saj. Pärast 9. saj: Ladina keele püsimine teadus- ja kirjanduskeelena. Filosoofia, religioon, matemaatika, 16. saj kirikureform. Vulgaarladina keel- rahvaladine keel, kõik ladina keele normeerimata variandid, mitte üks konkreetne sermo urbanus (linna keel), eruditus (haritlaste), perpolitus (viimistletud), viri eloquentis oratio (kõneosava in keel); sermo usualis (kõnekeel), cotidianus (igapäeva), vulgaris (rahvakeel), proletarius (lihtkeel), inconditus (kohmakas), plebeius (rahvekeel), rusticus (maarahvakeel) Vulgaarladina keele otsesed allikad: 1
keel kuuluvad mõlemad semi keelterühma ja on üsna lähedased sugulaskeeled. Jidiši keel on põhiliselt saksa keele murre, millesse on jäänud keskajal Edela-Saksamaal Šveitsi piiri lähedal kõneldud saksa keele vorme ja milles umbes kümme protsenti sõnu on üle võetud heebrea keelest. Keskajal oli veel kasutusel hispaania juutide keel espanjool (heebrea mõjudega hispaania murre), mida pärast juutide pagendamist Hispaaniast 1492. aastal kõneldi peamiselt Türgis. Kuid see keel on kirjanduskeelena sisuliselt surnud. Mis või kes on juut, jääb alati lõpuni piiritlemata. Enamiku rahvaste määratluse aluseks on mingi pärimus või pärimuslik raamat. Juutide pärimuslik raamat on Toora ja prohvetite kuulutused, mis põhiliselt langeb kokku kristlaste Vana Testamendiga. Seega võiks öelda, et juut on igaüks, kelle tähtsaim identiteeti määrav raamat on Vana Testament (samuti võiks näiteks öelda, et natukenegi eestlane on igaüks, kes „Kalevipojast“ midagi teab ja peab)
muutustest."Giambattista Vico (18. saj. maal) Rõhk niisiis inimvaimu ehk kultuuri arengul, muutustel, mitte selle ajatul iseloomul. 2) Kultuuri ''ajaloolisuse'' sünd (HERDER) Kuni 18. sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele. Varane "kultuuriajalugu" oli ennekõike keele ja kirjanduse uurimine; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest.Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes. Prantsuse valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt "tsiviliseerumise ajalugu", eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele.Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas. Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride
annaabi.ee 
