Kirjand Nipernaadi pöhjal (0)

Rändamine kui elu loomulik osa Elu jooksul rändame me kõik läbi erinevate paikade võttes endaga kaasa kõiksugu mälestusi ning kogemusi. Peatume erinevates kohtades, lõpetame koole, vahetame töö-ja elukohti, et leida oma koht. Kuid mis pani Toomas Nipernaadit terve suve kulgema paljudes paikades? Üks põhjus võib olla oma koha otsimine, et end kindlamalt tunda. Nipernaadi oli kirjanik, kes terve talve ametit pidas ning suve saabudes asus rännuteele. See oli normaalsus, mis kordus aastast   aastasse.   Ta   seikles   erinevates   paikades   ja   kehastus   vastavalt   olukorrale   mingiks ametimeheks. Kord oli ta maamõõtja, siis sookuivendaja, mõisnik, pärlipüüdja ning paljut muud. Arvan, et Nipernaadi oli ebakindel inimene, sest ta ei saanud näidata end sellena, kes ta päriselt   oli.   Ta   lõbustas   end   naistega,   rääkides   neile   ilusaid   sõnu   ning   pannes   endasse armuma, kuid siis lahkus jäädavalt. Minu arvates kartis ta tundeid ning sellega, et keegi teda armastab, püüdis ta oma ebakindlust peita ning saada enesekindlust juurde. Toomas Nipernaadi põgenes reaalsuse eest. Kui ta jõudis järgmisesse paika, siis selles, et teistele meeldida, võttis ta kellegi teise rolli ning mõtles välja lugusid, mis tundusid reaalsena. Teda ootas kodus naine, kuid millegi pärast ta ei tahtnud sel hetkel seda elu. Ta tahtis elada muud   elu,   saada   reaalsusest   välja   ja   ta   põgenes  oma   lugude   abil   muusse  maailma.   Oma väljamõeldud lugudega sai ta kehastuda kellekski teiseks ning maalida teistele endast hoopis muu pildi. Ta ootas teiste heakskiitu ning seda, et ta neile meeldiks.  Kirjanikuna   võis   raamatutegelane   tunda   tüdimust.   Talv   läbi   kirjutades   tundis   Nipernaadi vajadust   seikluste   järele.   Suvine   rändamine   oli   tema   jaoks   justkui   inspiratsiooni   otsimise periood. Ta rändas ning otsis paikasid, tutvus inimestega ning sügise saabudes ootas teda tema abikaasa   ning   saabus   kirjanikuperiood.   Suvine   rännuaeg   oli   Toomas   Nipernaadile vahelduseks,   et   talv   taas   üle   elada.   Seiklused   erinevate   naistega   panid   teda   tundma enesekindlamana ning seigeldes oli ta ise justkui mingi raamatu peategelane.  Toomas Nipernaadi oli ehtne näide sellest, kuidas rändamine on osa elust. Tema rännuperiood oli igal aastal suvel. See oli tema elu osa, mis kestis aastast aastasse. Arvan, et vahepeal on vaja  perioodi,   kus  lihtsalt   rännata  ja  end  otsida,  et  hiljem  taas  naasta   ning  olukorda  uue pilguga vaadata. Rännates saab avastada uusi paiku, avardada silmaringi ning saada juurde kogemusi ning mälestusi, mida hiljem meenutada. Mihkel Rohelpuu 10.A