eluvaldkondade tasakaalustatud areng ning elanike tugev kodukohatunne, mis väljendub nii vaimses kui majanduskeskkonnas. Viljandimaa monumendid: Johann Köleri monument Johann Köleri monument paigaldati Linnaväljakule 1976.a mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva. Johann Köler sündis Viljandimaal, Suure- Jaani kihelkonnas. August Kitzbergi monument Vilandimaal Laatre vallas sündinud kirjamehele püstitati Karksi ürgoru servale 1990.a. mälestusmärk ümberkaudsete ettevõtete ja majandite finantseerimisel. August Kitzberg on üks oma aja tuntuimaid näitekirjanikke. Carl Robert Jakobsoni monument Carl Robert Jakobsoni monument, Tartu ja Lossi tänava nurgal asuvas pargis Kuju püstitati 1998. aastal ärkamisaegse poliitiku ja Viljandimaa ajalehe "Sakala" asutaja 157. sünniaastapäevaks. Carl Robert Jakobson oli
geeniuse kuju. Bertolt Brecht on nii Mati Undi kui Roland Barthes'i suur eeskuju, neid köidavad Brechti vahetu dramaturgia keel, selgus, interaktiivse teatri loomine, kus publik haaratakse etendusesse, kartmatus "haarata sarvist" klassikutel ning pakkuda välja oma versiooni ja tänapäevast tõlgendust krestomaatilistele teostele (Undi Tammsaare ja Shakespeare'i lavastused, Barthes'i analüüsid Racine'i kangelasest). Teatripraktika on kindlasti mõlemale kirjamehele mõjunud ja see on kindlasti andnud nende kirjutamisele uue mõõte, aga siiski tundub, et suur annus loomupärast artistlikkust, iseenesestmõistetavat ja pretensioonitut teaterlikkust on igasse teosesse talletatud. Lisaks nähtuste vaatlusele, nende "deshifreerimisele", püüavad nii Unt kui Barthes neid ise kujundada, ühiskonda õpetada. Mõlema puhul on tuntav iseenese paigutamine mütoloogiatesse, iseenda mütologiseerimine. Nii Mati Unt kui Roland Barthes on
perenaiseks, abikaasaks ning emaks. Jakobson lähenes ka J. V. Jannseni perekonnale, eriti tütrele Lydiale, kelle kauneid luuletusi oli ta paigutanud oma lugemikku ja arglikule autorile välja mõelnud varjunime Koidula. Üheskoos käisid ,,Vanemuise" seltsi kuuõhtuil, kus peeti kõnesid, lauldi koorilaule, tantsiti ja istuti pidulauas. Kui Jakobson oli 1867. a. kaks õpperaamatut avaldanud ja need hakkasid eesti koolidesse tungima, siis tekkis noorel kirjamehele veendumus, et pedagoogiline kirjandus ongi üks tema kutsumusi. Oktoobri lõpu poole jõudis ta tagasi Peterburi. Nihkusid edasi Aleksandrikooli eeltööd ja suurenes kõrgema eestikeelse kooli asutamise lootus. Jakobson võttis endale ülesande uut kooli varustada võimalikult paljude emakeelsete õpperaamatutega, sest teised tegijad puudusid. Ta koostas ka K. Valdemarsi materjalidest brosüüri ,,Meie kaubalaeva-vägi Lääne meres"
Poola asemel läks ta 1833. aastal siiski Baltimore'i isa lesestunud õe Maria Clemmi juurde, kus ta leidis nii mõistmist kui tagasihoidlikku ainelist toetust. Sama aasta kuulutas Baltimore'i nädalaleht "The Saturday Visitor" välja jutu ja luulevõistluse preemiatega 100$ parima jutu ja 50$ luuletuse eest. P võitis mõlernad. Ühtlasi tutvus ta zürii liikmetega, kelledest kõige enam sõbrunes John Pendleton Kennedyga. Kennedy tegi kõik, mis tema võimuses, et nälgivale kirjamehele tööd leida ja tänu tema pingutustele saigi 1835. aasta detsembris Richmondis ilmuva "Southern Literary MessenLyer'i" toimetajaks. Seda ametit pidas ta 2 aastat, tõstes väljaande tiraazi 700lt enam kui 5000le. Üldse ilmutas P, oli see siis «Messenger», «Gentleman's Magazine» (18391840), «Graham's Magazine» (18411842), «Evening Mirror» (1845) või «Broadway Journal» (1845),
Poola asemel läks ta 1833. aastal siiski Baltimore'i isa lesestunud õe Maria Clemmi juurde, kus ta leidis nii mõistmist kui tagasihoidlikku ainelist toetust. Sama aasta kuulutas Baltimore'i nädalaleht "The Saturday Visitor" välja jutu- ja luulevõistluse preemiatega 100$ parima jutu ja 50$ luuletuse eest. P võitis mõlernad. Ühtlasi tutvus ta zürii liikmetega, kelledest kõige enam sõbrunes John Pendleton Kennedyga. Kennedy tegi kõik, mis tema võimuses, et nälgivale kirjamehele tööd leida ja tänu tema pingutustele saigi 1835. aasta detsembris Richmondis ilmuva "Southern Literary MessenLyer'i" toimetajaks. Seda ametit pidas ta 2 aastat, tõstes väljaande tiraazi 700lt enam kui 5000le. Üldse ilmutas P, oli see siis «Messenger», «Gentleman's Magazine» (1839-1840), «Graham's Magazine» (1841-1842), «Evening Mirror» (1845) või «Broadway Journal» (1845), millede toimetaja, abitoimetaja või kaastööline ta oli, suurepärast ajakirjanikuvaistu
annaabi.ee 
