t pole mõeldud kuulamiseks: 1. kirikumuusika on jumalateenistuse funktsionaalne osa, palve või kiidulaul 2. seltskonnalaul on kaasalaulmiseks 3. tantsumuusika tantsimiseks või üheskoos mängimiseks. Metseeniajastul läks moodi virtuoossus, sest õukonnad püüdsid teineteist oma kapellidega üle trumbata. Õukonnapidustustel külaliste ees esinemine sai ajapikku professionaalsete muusikute põhitööks. Ka kirikumuusikas toimus muutus, sest kirikuski oli võimalikult heade kapellide palkamine prestiizi küsimus. Näiteks Veneetsias, kus Markuse kiriku kapellist oli saanud linna jõukuse, võimu ja sõltumatuse sümbol. Kontsert tähendas algselt kaasmängu, mitte muusikaettekannet, nagu me tänapäeval tunneme . Esinduslikku pilliansambli koosseisu võisid kuuluda ka lauljad. Barokiajastul peaks eristama vähemalt kolme stiili, mis võivad omavahel ka seguneda: 1. vana e
Monoodia on stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade Renesanss Barokk · Muusika ei ole kontsertlik * Muusika on kontsertlik St. On mõeldud kaasa Rikkad ülikud proovisid üksteist üle trumbata Musitseerimiseks * Hinda läks esituse virtuoossus ja isikupära · Kirikumuusika on jumala- * Kirikuski oli võimalikult heade kapellide Teenistuse funktsionaalne osa palkamine preztiisi küsimus · Seltskonna laul on kaasa Laulmiseks · Tantsumuusika on tantsimiseks Sõna ''Kontsert'' tähendas: Barokiajastul- koosmäng suuremaid kiriklikke teoseid häältele ja pillidele. Tänapäeval- avalik muusikateose ettekandmine Ooper Ooperi eelkäijad: 1) Vana-Kreeka tragöödia 2) Liturgiline draama
läinud; ''Käpp puulõhes'' ...Karu saand suure kiskumisega käpad kätte, aga kindad jätnud peremehele; Kindad on siin ülekantud tähenduses. 6 ''Lindude ja loomade sõda'' Julgus pool võitu; Hinnangu andmine vanasõna või kõnekäänuga oleneb ka jutustajast. Suure Jaani päritoluga jutustajale Liisa Kümmelile on iseloomustav hinnangu andmine muinasjutu lõpus. Muinasjutu ''Hunt hammustab ära varese pea'' lõpetab ta üldtuntud vanasõnaga: ''Loll saab kirikuski peksa''. Teistkordsel esitamisel mõni päev hiljem olid jutus mõned detailid paremini sõnastatud, kuid varem lõppkokkuvõttes kasutatud vanasõna ei olnud. See on tõendiks, et jutustajal pole lugu sugugi alati ühesugune ja et ta seda iga kord improviseerides julgesti muudab, vähemalt mis puutub sõnastusse. (Pille Kippari näide). Muistend loomamuinasjutus
viga, Mihkel hakkas siis jutustama, et ta läinud rõõmsal meelel täna kirikusse, nelikümmend kopikat raha pungas. Selle raha eest tahtis Mihkel osta poest midagi soolast. Ta oli pannud raha kuue taskusse, kuid seda hoolega valvanud, siiski oli raha läinud, kui Mihkel kirikust väljunud oli. See raha oli laenatud Kapa- Kaarli käest, päris näljakopikad olevat. Selle rääkimise peale, hakkas Mihkel uuesti nutma. Kirus, kuidas inimesed on hukka läinud, et hakkavad juba ka kirikuski varastama, ja veel vaese käest. Jaan tähendas, et rikas hoiab oma raha paremini, tal taskud terved. Mihkel kurtis veel edasi, et tal naine voodis haige ja viis näljast last kodus, et tal peremehele, kõik tööpäevad ka pandiks antud. Jaan tähendas, et Mihklil pütis midagi loksub, tema ütles, et seal silgusoolvesi, et kapmees pika nurumise peale oli andnud, ei julgenud Mihkel niisama koju minna, kõik ootavad soolast. Nad kõndisid vaikides kõrvuti edasi. Neist möödusid
Teie ei tea? Pastor ise teab? Aga mina tean, tean kindlasti. Sellepärast, et pastori igavene elu on ümmarik ja et ta isegi teab seda, ainult meile lastele ei öelnud ta seda. Meie eest varjas ta tõde. Ta kordas meile alati: igavene elu, igavene elu, aga ise oleks tahtnud öelda: ümmarik igavene elu, ümmarik igavene. Ja niipea kui mul see mõte meele tuli, oli nutt nagu peoga võetud. Papa ja pastor oma ümmariku igavesega nutsid, aga mina ei saanud. Näete nüüd, kui rumalaid asju võib kirikuski mõelda ja, mis peaasi, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nõnda mõtlen. Aga mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid? Kas te üldse midagi mõtlesite?" ,,Mina mõtlesin, et ilmas on paremad või suuremad ajad möödas," ütles Indrek. ,,Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi," kinnitas Ramilda. ,,Aga miks nii?" küsis ta imestunult. ,,Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud, Puskin ja Köler, kõik..."
annaabi.ee 
