Osalejaid oli kõikjalt üle Eesti (va Saaremaa), kokku 822 lauljat ja 56 pillimeest. Kuulajaid 15000. I päev: rongkäik, peo avamise jumalateenistus Toomeorus, vaimulike laulude kontsert II päev: ilmalikud laulud. Ühendkoori juhatas Jannsen ja Kunileid, puhkpilliorkestreid Wirkhaus III päev: üksikute kooride esinemine, laulsid 22 koori Vanemuise aias võistu, I koht Tallinna Estonia seltsi meeskoor Lisaks oli rohkesti kõnesid Hurdalt. Jannsenile heideti ette saksameelsust, valitsevate ja kirikuringkondade soovide arestamist. Rahvale sisendas laulupidu usku ja lootust, andis hoogu koorilaulu edasiseks arenguks. Segakoorid jäeti eemale. Innustus luua uusi oma laule. Jakobson oli kuri saksaliku kava pärast, tema arvates sobisid eesti laulude eeskujuks soome viisid ja vanad eesti rahvalaulud. 6. Rahvapillid Kannel, torupill, lõõtspill, parmupill, jauram, hiiu kannel, lokulaud, vilepill, pasunad 7. Rahvatants
Misjonilingvistika piibli tõlkimiseks vajaliku lingvistilise eeltöö tegemine, o ajendatud jumalasõna rahvani viimise vajadusest, o mis algas Eestis 17. sajandil esimeste grammatikatega. Ø 1686 ilmus Riias lõunaeestikeelne uus testament (,,Wastne Testament"), Ø põhjaeestikeelset piiblit polnud o takistused: o Vene-Rootsi sõda 1656-1661, Põhjasõda 1700, näljahäda, nakkushaigused, o kirikuringkondade vaidlused § tõlkimise lähtekeele suhtes (ka heebrea ja kreeka või Martin Lutheri saksakeelne), § kirjaviisi suhtes (kas Stahli või Forseliuse ), § võimalik trükikoht. 1715 ilm põhjaeestikeelne uus testament keeleuuenduslik teos, kuid ü varieerumisi nii sõnavaras kui vormistikus (näit ega egga, eiga, ei ka), ü
viivitamine. Siiski erines ,,Tartuffe" oma nalja laadilt Molière'i eelnenud teostest: selle koomikas polnud enam varasemat rõõmsameelsust. Sügav elutruudus lähendas näidendit satiirile. Ja kuigi teos naeruvääristas otseselt ainult võltsusklikke ja silmakirjateenreid, hakati autorit süüdistama usule endale kallaletungimises. Komöödia pidavat usku kahjustama, sest õige ja vale usu vahelist piiri polevat lihtsal inimesel sugugi nii kerge näha, kui teos eeldab. Kirikuringkondade survel keelas kuningas lavastuse ära. Algas autori võitlus ,,Tartuffe'i" keelust vabastamise nimel. Kibestusest hoolimata haaras Molière igast võimalusest, et teos lõpule viia ja ette kanda. Toetuse hankimiseks esitas ta näidendit kõigepealt kitsamates aadliringkondades; kasu oli ka jätkuvast tööst õukonnapidude sisustamisel, samuti teiste teoste menust. 1669. aastal sai Molière lõpuks loa ,,Tartuffe'i" (kogu 5-vaatuselise näidendi) etendamiseks.
Osalejaid oli kõikjalt Eestis peale Saaremaa, kokku 822 lauljat ja 56 pillimest. Kuulajate arv 15000. Ühendkoori juhatasid Jannsen ja Aleksander Saebelmann, puhkpilliorkestreid David Otto Wirkhaus. Laulupeol peetud kõnedest on ajalukku jäänud eeskätt Jakob Hurda esinemine, milles too rõhutas hariduse tähtsust ja innustas eestlasi selles valdkonnas mitte leppima vähesega, vaid pürgima edasi. Jannsenile heideti laulupeo tõttu ette saksameelsust, valitsevate ja kirikuringkondade soovide arvestamist, sest kava oli tervenisti saksapärane. Mõju oli siiski tugev see sisendas usku ja lootust ning andis hoogu ka laulupidude edasiseks arenemiseks. II, III laulupidu Pärast esimest üldlaulupidu võeti nõuks korraldad üle-eestilisi laulupidusid iga viie aasta tagant. Olude sunnil lükkus aga järgmine, II laulupidu mitu korda edasi ja peeti lõpuks alles 10 aasta pärast, 1879 a Tartus. Peo üldjuht oli Karl August Hermann
e e s t l a s e d o l e m e ! " armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele kaasa ka F.W. Borm. Nii muutuski "Pernu Postimees" ülimalt mõjukaks ja loetavaks ajaleheks, 1862. aastal oli lehel tervelt 2262 tellijat. Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just "Perno Postimehe" tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane. Samaaegselt "Perno Postimehega" ilmusid ka kirikuringkondade poolt toimetatud ajalehed- "Tallorahva postimees" ja "Missioni-Leht", mis aga toimetajate kesise keeletundmise ja kasutusega manitsevateks ja ajakaugeteks väljaanneteks kujunesid ning seetõttu ajalehtedega alles harjuma hakkavale eestlasele võõraks jäid. Tartu-aastad Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta
Kirikuraamatud aitasid kaasa eestlaste lugemisoskusele, sest osa raamatutest jõudis talupoegadeni. Forselius-Hornung lähendasid kirjakeelt rahvakeelele: nende tegevusega algas vana kirjaviisi aeg, mis kestis 19.saj keskpaigani, mil Ahrens esitas oma grammatikas uue ehk soomepärase kirjaviisi põhimõtted. 1. 18.saj I poole põhjaeesti kirjakeel 18.saj I poolt iseloomustab kirikuringkondade taotlus välja anda põhjaeestikeelset Uut Testamenti. Kogu 18.saj on hakatud kirjakeele ajaloos nimetama piiblikeele sajandiks. Selleks ajaks oli välja kujunenud teatav kirjakeele traditsioon, Forseliuse- Hornungi kirjaviis levis. UT taheti välja anda juba Põhjasõja ajal. On arvatud, et just Hornungi ja Virginiuse ühistööna valmis UT tõlge, mida tuntakse Stockholmi käsikirja nime all - viidi 1705 Rootsi, jäi sõja tõttu trükkimata.
ring oli väike. Esialgu ei ole lehel ka erilist tagasisidet. Üsna ruttu suudab end siiski maksma panna. 1862. aastaks on teada, et lehel oli üle 2200 tellija. See on tolle aja kohta väga suur arv. Tavaliselt lehte anti käest-kätte. Kõige enam telliti lehte 54 Tallinnas ja Harjumaal, ka Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaal. 1857. aastal hakkab ilmuma veel üks leht kirikuringkondade leht. Willigerode, kes 1857. aastal hakkab välja andma Tallorahwa Postimeest, kuid ei suuda sünniraskustest üle saada 1859. aastal jääb lehe väljaandmine seisma. Kubermanguvalitsus oli Jannsenile ette kirjutanud, et ei tohtinud olla poliitikat. Jannsen osava sulemehena hakkab laveerima lubatu ja lubamatu piiril. Ei oleks tohtinud rahvuslikku vaimu õhutada, kuid oma kirjatükkidega ta seda siiski tegema hakkab. Tegi eestlastele lehe kaudu selgeks, et
annaabi.ee 
